Araabiamaid tabanud poliitilised raputused on muutnud murelikuks ka Iisraeli, mis esmapilgul rahvarahutuste suhtes täiesti immuunne peaks olema.
Iisraeli dilemma: mida Egiptusele soovida?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iisraeli liidritele ei kujuta Tunises ja Kairos mässavad noorukid küll otsest ohtu, kuid olukord on siiski kurjakuulutav. Nad kardavad nimelt, et araabiamaailmas vallandunud tormituuled hakkavad ohustama kõige kallimat vara, mida Lähis-Idas Iisraeli seisukohast üldse leida võib: poliitilist stabiilsust.
«See on põhjus muretsemiseks. Eriti seetõttu, et siin on potentsiaalse epideemia oht,» ütles Iisraeli riikliku julgeoleku-uuringute instituudi direktor Oded Eran.
Tema sõnutsi ei kujutaks režiimimuutus Tuneesias neile iseenesest erilist ohtu. Kuid Eran lisab: «Aga dramaatilisi muutusi Egiptuses või Jordaanias me endale küll lubada ei saaks.»
Iisraeli suhteid Ammani ja Kairoga on raske ületähtsustada. Mõlemal riigil on Iisraeliga ühised piirid. Ühtlasi on tegemist ainsate Araabiamaadega, mis on juudiriigiga rahulepingud sõlminud.
Iisrael teeb nii Jordaania kui Egiptuse julgeolekujõududega tihedat koostööd, tugevdamaks kontrolli Läänekalda ja Gaza sektori üle. Ning kuigi paljud iisraellased meelsasti teiselpool piiri ei käi, aitab võimalus Siinaid ja Jordaania Punase mere kuurorte külastada siiski nende sügavat isolatsioonitunnet leevendada.
Iisraeli ekspertide hinnangul ei ole hetkel veel selge, kas Tuneesia autokraadist liidri Zein al-Abidine Ben Ali kukutamine võib doominoefekti vallandada. «Palju sõltub julgeolekujõudude lojaalsusest. Nii Egiptuses kui Jordaanias on režiimi haare julgeolekujõudude üle palju tugevam,» ütles Eran, kes on teeninud ka Iisraeli suursaadikuna Ammanis.
Iisraeli ametnikud tunnistavad, et see võib väga veider tunduda, kui nad ei tõttagi tervitama võimalust, et Araabiamaadele demokraatia uks võib avaneda. Kuid nagu ütles üks regiooni omapära sügavuti tundev ametnik: «Kui tsaari-Venemaal revolutsioon toimus, tekkis samuti teatud demokraatlik moment. Me kõik teame, millega see lõppes. 1979. aastal oli demokraatlik moment Teheranis. Ja jälle: me kõik teame, millega see lõppes.»
Ametnik lisas: «On imeline, kui demokraatia saab võimaluse, kuid kas see kestab? Kas ei pääse selle kaudu lõpuks valla demokraatiavastased ja vägivaldsed jõud? Just selle pärast me muretsemegi.»
Eyal Zisser Tel Avivi Moshe Dayani keskusest osutab veel ühele ajaloolisele analoogiale. «See pole nagu Ida-Euroopa 1980. aastate lõpus,» ütleb ta. «See pole regioon, kus stabiilseid diktatuure stabiilsete demokraatiate vastu välja saaks vahetada. Siin on alternatiiviks kaos, anarhia ja radikalism.»
Mainitud mured näitavad ühtlasi, kuivõrd sügavalt Iisraeli poliitikud regioonis valitsevasse olukorda kiinduda on jõudnud. Loomulikult saavad iisraellased aru, et naabrid parimal juhul lihtsalt taluvad neid ja sedagi vastumeelselt.
Samas teavad nad, et praegune Araabia juhtkond üritaks iga hinna eest piirkondlikku võimutasakaalu mitte rikkuda. Ja mis kõige tähtsam, mitte keegi naabritest ei ole julgenud neile pärast 1973. aasta Yom Kippuri sõda lahinguväljal väljakutset esitada.
Et Iisrael Araabia demokraatia suhtes skeptiline on, tuleneb ehk ka ühest spetsiifilisest kogemusest: 2006. aasta Palestiina alade valimised lõppesid islamistliku Hamasi triumfiga läänemeelse Fatah partei arvelt. Tõepoolest, kui ka Egiptuse konflikt samas võtmes laheneks, oleks see Iisraeli jaoks tõeline õudusunenägu.
«Katsuge korraks ette kujutada olukorda, kui Moslemi Vennaskond saaks Egiptuse valimistel vabalt kandideerida. Iisraeli jaoks oleksid sellel väga negatiivsed tagajärjed,» ütles Eran. Ta lisas, et kahtleb, kas Iisraeli-Egiptuse rahulepe sellise stsenaariumi üle elaks.
Olukorras, kus tänavarahutused üha hoogu koguvad, mõlgub Iisraelil naabrite poole kiigates peas üks valdav mõte. Ehk, Zisseri sõnul: «Ebastabiilsus on halb uudis.»
Copyright The Financial Times Limited 2011.