Paul Krugman: euro tormis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman toob kriisi üleelamise näitena esile Eesti, kuid leiab, et raske on näha, kuidas euro saaks toimida, kui Euroopa ei leia võimalust luua midagi analoogset USA-le, ümberjagamisliitu, kus laostumata osariigid toetavad osariike, kelle rahaasjad ei ole korras.
See, et Euroopa praegune kriis sai alguse Kreekast, tundub iseäralikult kohasena. On ju Euroopa hädadele omased kõik klassikalise vanakreeka tragöödia tunnusjooned, milles õilsa kangelase kirstunaelaks saab saatuslik ülbus.
Veel hiljaaegu võisid eurooplased üsna õigustatult väita, et praegune majanduskriis näitab õigupoolest nende majandusliku ja ühiskondliku mudeli eeliseid. Suures osas Euroopas aitasid töötajate vallandamist käsitlevad seadused piirata töötuks jäänute hulka ning tugevad sotsiaalprogrammid kindlustasid, et isegi töötutele oli tagatud tervisekindlustus ja minimaalne sissetulek.
Euroopa sisemajanduse kogutoodang võis väheneda sama palju kui Ameerikas, kuid eurooplased ei kannatanud kaugeltki samasuguse viletsuse käes nagu ameeriklased. Õieti ei kannata nad praegugi.
Ometi on Euroopa sügavas kriisis – sest nende uhkeim saavutus, enamikus Euroopa riikides omaks võetud ühisraha, on tõsises ohus. Veel enam, paistab lausa, et see on lõks.
Euro käibele võtmine pidi olema ülim hetk suurejoonelises õilsas ettevõtmises, terveid põlvkondi kestnud katsetes kehtestada varem sageli sõjast rebestatud mandril rahu, demokraatia ja ühine heaolu. Kuid projekti haardest ja romantikast haaratud euro kujundajad otsustasid tähelepanuta jätta maisemad raskused, mis ühisraha päris tõenäoliselt ees ootasid.
Selle tagajärjeks ei ole tragöödia mitte ainult Euroopale, vaid kogu maailmale, millele Euroopa on äärmiselt oluline eeskuju. Kuidas see kõik nii läks?
Tee eurole
Kõik algas söest ja terasest. 9. mail 1950. aastal – seda päeva tähistatakse nüüd Euroopa päevana – esitas Prantsusmaa välisminister Robert Schuman ettepaneku, et Prantsusmaa ja Lääne-Saksamaa ühendaksid oma söe- ja terasetootmise.
See oli esimene saam teel «Euroopa föderatsiooni» poole, mis arenes lõpuks tolliliiduks, mille piires võis vabalt kaubelda kõigega. Mida enam levis Euroopas demokraatia, seda enam levisid ka Euroopat ühendavad majandusinstitutsioonid.
1980.–1990. aastatel asus Euroopa kõrvaldama endiselt rohkeid tõkkeid täieliku majandusliku lõimimise teelt. Avati piirid, garanteeriti üksikisikute liikumisvabadus ning harmoneeriti tooteid, turvalisust ja toiduaineid käsitlevad eeskirjad. Euro käibele võtmine kuulutati protsessi loogiliseks järgmiseks sammuks.
Euroopa ühisraha eelised olid ilmselged. Teise riiki saabudes pole enam vaja raha vahetada, importijad ei pea tundma ebakindlust lepingute lõpliku maksumuse pärast ega eksportijad murdma pead, kui palju on õieti väärt lubatud hind. Peale selle tugevdab ühisraha Euroopa ühtsuse tunnet.
Teiselt poolt tähendas rahaliit loobumist paindlikkusest. Kui suur kaotus see oli? Üheselt vastata on raske. Võtame kõigepealt ette näiliselt imeliku võrdluse kahe väikese hädas majanduse vahel.
Kui kliima, maastik ja ajalugu kõrvale jätta, on Iirimaal ja Nevada osariigil päris palju ühist.
Mõlemad on väikesed majandused, mõne miljoni elanikuga, ning sõltuvad väga suurel määral kaupade ja teenuste müümisest oma naabritele. Mõlemad olid suurema osa möödunud kümnendist tormiliselt õitsevad majandused. Mõlemal tekkisid võimsad kinnisvaramullid, mis lõhkesid suure pauguga.
Mõlemad kannatavad praegu ligikaudu 14-protsendilise tööpuuduse käes. Mõlemad kuuluvad ka suuremasse rahaliitu: Iirimaa eurotsooni, Nevada dollaritsooni.
Kuid Nevada olukord ei ole kaugeltki nii meeleheitlik kui Iirimaal.
Jah, nii Iirimaa kui ka Nevada eelarvet on surutis äärmiselt rängalt tabanud. Kuid suur osa kulutustest, millest Nevada elanikud sõltuvad, tuleb föderaalsest, mitte osariigi eelarvest. Nii ei pea pensionärid pelgama, et vähenev maksuvool osariigikassasse ohustab nende pensionimakseid või tervisekindlustust. Iirimaal on aga nii pensionid kui ka tervishoiukulud kärpekirve alla läinud.
Erinevalt Iirimaast ei pea Nevada muretsema ka pankade väljaaitamise kulude pärast – mitte sellepärast, et osariik oleks suutnud vältida suuri laenukaotusi, vaid sellepärast, et suuremalt osalt katab need Washington.
Sealjuures on tõenäoline, et Nevada tööpuuduseprobleemi leevendab tunduvalt lähiaastatel oodatav väljaränne, nii et kui isegi kaotatud töökohti uuesti ei looda, on vähem inimesi, kes taotlevad allesjäänud töökohti.
Euroopa samas ei ole fiskaalselt lõimitud. Saksamaa maksumaksjad ei hoolitse automaatselt kreeklaste pensionide ega Iirimaa pankade väljaostmise eest. Kuigi eurooplastel on juriidiliselt õigus liidu piires vabalt tööd otsida, muudab ebapiisav kultuuriline lõimumine, eelkõige ühise keele puudumine, töötajad geograafiliselt palju vähem liikuvaks kui näiteks ameeriklased.
Ameerikas, nagu me teame, on toimiv rahaliit ja me teame ka seda, kuidas see toimib, sest see langeb kokku riigipiiridega, sellise riigi, millel on suur keskvalitsus, ühine keel ja ühine kultuur. Euroopal midagi sellist ei ole, mis on algusest peale muutnud ühisraha väljavaated kahtlaseks.
Eurofooria, eurokriis
Euro hakkas ametlikult kehtima 1. jaanuaril 1999. Esialgu oli tegemist virtuaalse rahaga: seda kasutati pangakontodel ja elektroonilistel ülekannetel, aga inimeste rahakotis olid endiselt frangid, margad ja liirid. Kolm aastat hiljem toimus lõplik üleminek ja eurost sai Euroopa raha.
Eurovõlakirjade turg kerkis peagi konkurendina dollarivõlakirjade turu kõrvale ning eurorahatähed hakkasid levima kogu maailmas. Euro käibeletulek tekitas uut enesekindlust, eriti neis Euroopa riikides, kus ajalooliselt oli nähtud investeerimisriske. Alles hiljem ilmnes, et enesekindluse tõus meelitas ohtlikku lõksu.
Kreeka, mis oli ammugi tuntud võlakohustuste täitmata jätmise ja kohatiste suurte inflatsioonihüpete poolest, oli kõige silmapaistvam näide. 1990. aastate lõpuni peegeldus Kreeka rahanduslik ajalugu tema võlakirjade tootlikkuses: investorid ostsid Kreeka valitsuse emiteeritud võlakirju ainult siis, kui nende intress oli kõrgem kui võlakirjadel, mida emiteerisid turvaliseks peetud riigid, näiteks Saksamaa.
Euro kasutuselevõtu lähenedes kahanesid aga ka Kreeka võlakirjade riskipreemiad. Lõppude lõpuks arvati ju, et Kreeka võlga peagi enam inflatsioon ei ohusta – selle eest hoolitseb Euroopa Keskpank.
Tõepoolest, 2000. aastate keskpaigani ei tuntud Euroopas mingit hirmu konkreetsete riikide rahanduslike hädade pärast. Sedamööda, kuidas intressimäärad kogu Euroopas ühtlustusid, hakkasid varasemad kõrge intressimääraga riigid täiesti ennustatavalt metsikult laenama. (Tasub märkida, et laenamishullust finantseerisid suurel määral Saksamaa ja teiste traditsiooniliselt väikese intressimääraga riikide pangad, mistõttu praegune Euroopa ääremaade võlaprobleem on suur probleem ka Euroopa pangandussüsteemile tervikuna.)Siis aga mull lõhkes.
Seniajani võib kuulda, kuidas 2008. aasta ülemaailmsest majanduskriisist kõneldes räägitakse, et see sündis Ameerikas. Ometi lasub Euroopal sama palju süüd. Ameeriklastel olid oma subprime-laenajad, kes otsustasid võtta või keda õhutati võtma suuremaid hüpoteeke, kui lubasid nende sissetulekud, eurooplastel olid ääremaade majandused, mis samamoodi laenasid rohkem, kui võis realistlikult loota, et nad suudavad tagasi maksta.
Kreekas kulges kõik väga selgelt. Hõlpsa laenamise aastail tekitas Kreeka konservatiivne valitsus rohkelt võlga, rohkem, kui seda avalikult mööndi. Kui 2009. aastal valitsus vahetus, tulid raamatupidamistrikid avalikuks ning järsku selgus, et Kreekal on palju suurem defitsiit ja tunduvalt rohkem võlga, kui keegi oli osanud arvata. Loomulikult pöörasid investorid Kreekale selja.
Ent tegelikult ei ole Kreeka kuigi ilmekas näide. Veel vaid mõne aasta eest oli Hispaania, vaieldamatult kriisi sattunud majandustest suurim, Euroopa eeskujulik kodanik, kelle eelarve oli tasakaalus ja riigivõlg protsendina sisemajanduse kogutoodangust pelgalt pool Saksamaa omast. Sama lugu oli Iirimaaga. Mis siis valesti läks?
Esiteks avaldas väga suurt rahalist mõju majandussurutis. Riigitulud kahanesid nii Hispaanias kui ka Iirimaal ja sedamööda, kuidas töötus aina kasvas, suurenesid töötuhüvitised. Selle tagajärjel jõudsid nii Hispaania kui ka Iirimaa eelarve ülejäägist kriisi eel hiiglasliku eelarve puudujäägini 2009. aastal.
Sellele lisandusid finantsmaailma puhastuskulud. Need olid eriti rängad Iirimaal, kus pangad olid buumiaastatel hullunud.
Mulli lõhkedes hakati kohe kahtlustama, et Iirimaa pangad pole maksevõimelised. Püüdes vältida ränka survet finantssüsteemile, garanteeris Iirimaa valitsus kõik pankade võlad, nii et need jäid valitsuse kukile, seades kahtluse alla juba valitsuse enda maksevõimelisuse.
Sellega võrreldes olid suured Hispaania pangad päris korralikult reguleeritud, kuid nii varem kui ka praegu on valitsenud tubli närvilisus väiksemate hoiupankade pärast ning ärevus küsimuses, mil määral on Hispaania valitsus valmis kulutama nende kokkuvarisemise vältimiseks.
Viimase aasta jooksul on esmalt Kreeka ja siis Iirimaa sattunud väga ebameeldivasse finantsspiraali. Et võimalikud laenajad on kaotanud usalduse, on intressimäärad, mida nad peavad võlgade eest tasuma, kasvanud, mis õõnestab tulevikuväljavaateid, mis omakorda nõrgestab veelgi usaldust ja toob kaasa veel suuremad intressimäärad.
Tugevamad Euroopa riigid vältisid kohe kokkuvarisemist ainult sellega, et eraldasid Kreekale ja Iirimaale hädaabikrediiti, mis lubas neil ajutiselt hakkama saada ilma eraturgudeta. Aga kui kaua on see võimalik?
Neli Euroopa stsenaariumi
Mõnedel majandusteadlastel, minul nende hulgas, tekib Euroopa hädasid vaadates tunne, et nad on seda juba näinud, nii kümmekonna aasta eest teisel mandril, täpsemalt Argentinas.
Erinevalt Hispaaniast või Kreekast ei loobunud Argentina oma rahast, kuid 1991. aastal astus ta sammu, mis ei jäänud sellest kaugele. Ta sidus oma raha jäigalt USA dollariga, luues «valuutakorvi», milles iga ringluses olev peeso oli tagatud reservis oleva dollariga. Suurema osa 1990. aastatest kindlustas see Argentinale palju väiksemad intressimäärad ja suure väliskapitali sissevoolu.
Lõpuks aga tabas Argentinat püsiv majandussurutis ja investorid kaotasid usalduse. 2002. aasta alguseks, pärast vihaseid meeleavaldusi ja tormijookse pankadele, oli kõik kokku varisenud.
Peeso ja dollari seos haihtus ning peeso väärtus kahanes kiiresti, samal ajal kui Argentina jättis oma võlakohustused täitmata, makstes lõpuks kõigest 35 senti dollari eest. Raske on vältida kahtlust, et midagi samasugust võib ees oodata üht või enamatki Euroopa probleemsetest majandustest.
Minu arusaamist mööda on neli võimalust, kuidas Euroopa kriis võib lahenduse leida (ja sealjuures võib see riigiti erineda).
1. Üleelamine
Pole välistatud, et hädas Euroopa majandused suudavad tõsta kreeditoride usaldust, näidates välja piisavat valmisolekut raskused üle elada ning sel moel vältida kohustuste täitmata jätmist või devalveerimist. Eeskujuks on siin Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu, mis on olnud valmis taluma väga ränki rahanduslikke olusid, nii et palgadki on tasapisi langenud, lootuses taastada konkurentsivõime – seda võib nimetada sisemiseks devalveerimiseks.
Balti riikidel on teataval määral õnnestunud taastada turgude usaldus, kus neid peetakse nüüd vähem riskantseks kui Iirimaad, rääkimata juba Kreekast. Aga kõik märgid näitavad, et kulub veel palju aastaid, enne kui nad suudavad taastada jalge alt kaotatud pinna.
2. Võlgade restruktureerimine
Investorid ei ootagi, et Kreeka ja Iirimaa oma võlad täielikult ära maksaksid. Nad ootavad teatavat võlgade restruktureerimist, ehkki see ei tähenda sugugi hätta sattunud majanduste piinade lõppu.
Võtame näiteks Kreeka. Isegi kui valitsus keelduks tasumast kõiki võlgu, tuleks tal ikkagi eelarve tasakaalustamiseks kärpida kulutusi ja suurendada makse ning ta peaks kõigest hoolimata läbi elama deflatsioonivalud. Ent võlgade restruktureerimine võib kaasa tuua samasuguse halvava spiraali, mille puhul kaob usaldus ja kerkivad intressimäärad, mis lõpuks võib muuta sisemise devalveerimise arvestatavaks, ehkki julmaks strateegiaks.
3. Täielik Argentina
Argentina mitte lihtsalt ei loobunud tasumast välisvõlgu, vaid ütles lahti ka peeso seotusest dollariga, mis viis selle väärtuse langemiseni enam kui kahe kolmandiku võrra. See devalveerimine on alates 2003. aastast toiminud ja Argentina majandus on ekspordi toel tunduvalt elavnenud.
Kas mõni Euroopa hädas majandustest võtab ette sama tee? Selleks peavad nad üle saama suurest takistusest, nimelt tõigast, et neil ei ole enam oma raha. Barry Eichengreen Berkeley ülikoolist märkis 2007. aastal avaldatud mõjukas analüüsis, et iga eurotsooni riik, kes kas või vihjab tsoonist väljumisele, vallandab laastava tormijooksu pankadele, kui hoiustajad kiirustavad oma raha ümber paigutama turvalisematesse valuutadesse. Eichengreen jõudis järeldusele, et see eurotsoonist väljumise «protseduuriline» tõke muudab euro pöördumatuks.
Kuid ka Argentina peeso seotust dollariga peeti pöördumatuks ning lõpuks muutis devalveerimise võimalikuks vaid see, et hoolimata valitsuse kinnitustest, et üks peeso võrdub alati ühe dollariga, algas tormijooks pankadele.
See sundis Argentina valitsust piirama raha väljavõtmist ja kui need piirangud olid paigas, võis ka muuta peeso väärtust, ilma et see toonuks kaasa uut tungi. Midagi sellist ei ole Euroopas juhtunud – seni. Aga kahtlemata ei ole see välistatud, eriti kui kokkuhoiumeetmetest ja sisemisest devalveerimisest tingitud äng püsib.
4. Euroopluse taaselustamine
Detsembri algul tekitasid Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker ja Itaalia rahandusminister Giulio Tremonti tormi, kui tegid ettepaneku luua «e-võlakirjad», mida annaks konkreetsete Euroopa riikide nimel välja Euroopa võlaagentuur. Et neid garanteeriks Euroopa Liit tervikuna, annaks see hädas majandustele võimaluse vältida usalduse kaotamise ja laenamiskulude kasvu hirmuäratavat spiraali.
Teiselt poolt seaks sellised võlakirjad valitsused sõltuvusse üksteise võlgadest, mida Saksamaa ametiisikud ei jätnud kiiresti ja vihaselt ka mainimata. Sakslased on kaljukindlad, et Euroopast ei pea saama «ümberjagamisliitu», milles tugevamad valitsused ja riigid regulaarselt abistavad nõrgemaid.
Ometi näitab Iirimaa ja Nevada võrdlus, et Ühendriigid toimivad rahaliiduna suurel määral just seepärast, et tegemist on ühtlasi ümberjagamisliiduga, milles need osariigid, kes ei ole laostunud, toetavad osariike, kelle rahaasjad ei ole korras. Raske on näha, kuidas euro saaks toimida, kui Euroopa ei leia võimalust luua midagi analoogset.
Euro nurjumine annaks tõenäoliselt surmahoobi lootustele luua tõeline Euroopa föderatsioon.
Kas Euroopa tugevad riigid lubavad sel juhtuda? Või võtavad nad endale vastutuse ja võib-olla ka kohustuse kanda kulud oma naabrite võlgade eest? Seda vastust ootab kogu maailm.
© New York Times Syndicate