Kui veel neli-viis aastat tagasi kaalus Eesti oma tuumajaama rajamist või Leedu tuumajaama projetis osalemist – küll valmistati ette seadusi, küll plaaniti tasuvusuuringuid ja keskkonnamõju hinnanguid -, siis juba mitu aastat on igasugune õhin selles suunas lahtunud.
Eesti energiamajanduse arengukava aastani 2030 ei viita enam millegagi tuumaenergia kasutamisele või tuumajaama rajamisele, kuigi varasem arengukava nägi ette kaheksa ministeeriumi ühisel vastutusel tuumaenergeetikaalase teadmise loomist, sellekohaste seaduste ettevalmistamist ja jõustamist, kirjutas aasta tagasi Tartu Ülikooli arendusprorektor ja keskkonnateadlane Erik Puura ajalehes Sirp.
2011. aasta aprillis sõlmitud Reformierakonna ja IRLi koalitsioonilepegi nägi ette tuumaenergia kasutuselevõtu eelduseks olevate seaduste ettevalmistamist, erapooletuid tasuvusuuringuid ja keskkonnamõju hinnanguid Eestisse tuumajaama rajamise otstarbekuse hindamiseks. Tollal oli päevakorras ka võimalik osalus Leedu Visaginase tuumajaamas.
Kuid siis tuli Fukushima katastroof. Daiichi tuumajaama plahvatus pärast tsunamit 2011. aastal, mis on liigitatud rahvusvahelise tuumaintsidentide skaalal kõige kõrgemale 7. astmele, kuhu seni küündis vaid Tšornobõli juhtum.
Ka Fukushima katastroofi põhjustas tsunamist hoolimata inimfaktor, nendib Erik Puura. Fukushima Daiichi operaatori TEPCO juhid tunnistasid poolteist aastat pärast õnnetust, et nad ei suutnud rakendada tugevamaid ohutusabinõusid, kuna kartsid avalikke proteste ja kohtuasju, mis kaasnevad tõesema riskikommunikatsiooniga. Fukushima tagajärjeks ei olnud küll otsesed inimohvrid, kuid laialdane reostatud ala ning kummituslinnad, mis vajavad puhastumiseks ning taasasustamiseks aastakümneid.
Hirm pole loomulikult ainus põhjus, miks odava tuumaenergia plaanidest loobuda. Kõige lihtsam ja selgem põhjus on, et see lihtsalt ei tasu end enam ära.
«Turu modelleerimised on näidanud ja ka ettevõtted on öelnud, et tänane olukord energiasektoris - madalad hinnad - ei toeta uutesse võimsustesse investeerimist. Rootsi on näiteks otsustanud juba ka olemasolevaid reaktoreid sulgema hakata, viidates väga madalatele elektri hulgituru hindadele,» selgitas majandusministeeriumi energeetika osakonna juhataja Timo Tatar.
«Lisaks on tuumaenergeetika puhul oluline regulatiivne keskkond. Tuumajaamasid rajatakse vähemalt 60 aastase elueaga, igasugused «üleöö sündinud» otsused tuumajaamad ennatlikult sulgeda on muutnud tuumajaamade rahastamise väga keeruliseks,» nentis Tatar.
Tatar viitab siin Saksamaale, kes oli Fukushima järel kõige kiirem reageerija. Nimelt teatas Saksamaa juba 15. märtsil 2011, et üle 30 aasta vanad reaktorid – kaheksa Saksamaa 17 reaktorist – suletakse ajutiselt. 2011. aasta augustis suleti need lõplikult. 2011. aasta mais teatas Saksamaa valitsus, et 2022. aastaks suletakse kõik reaktorid vastavuses varasema koalitsiooni plaaniga, mida algul 12 aasta võrra oli edasi lükatud. Lahendusena näeb Saksamaa energiasäästlikkust ning taastuvenergia laialdast kasutuselevõttu.
Lähinaabrid ei ole samas tuumajaamadele selga keeranud. Rootsi pole jätnud plaane rajada uusi tuumajaamu, Soome kavatseb uue reaktori käivitada 2018. Ka Leedu Visaginase tuumajaama plaanid hingitsevad vaikselt edasi, kuigi 2012. aastal hääletas Leedu rahvas selle vastu. Eesti selles projektis osalemist enam ei kaalu.
«Kõik eeltoodu kehtib ka Visaginase tuumajaama kohta,» nentis Tatar. «Lisaks, kui Visaginase projektiga tõsisemalt tegeldi, kerkis üles terve rida küsimusi, nii tuumavastutuse kui turukorralduse osas».