Teadagi ei ole ettevõtjatel täna kerged ajad. Lisaks sellele mõjutavad aga kõrged maksukonsultatsiooni hinnad nii nende võimalusi makse minimeerida kui ka kogu Eesti majandust tervikuna. Äpi loomisel oli eesmärgiks välja töötada vahend, mis annaks kiirelt vastuse, milline peaks olema optimaalne struktuur ning maksupoliitika, et tagada nii väike- ja keskmise suurusega ettevõtjate kui ka suurkontsernide jätkusuutlikkus. Selleks uurisime oma töö käigus erinevaid võimalikke maksustamislahendusi (sh välisriikide näitel) ning koostasime ulatusliku majandusliku mõju mudeli, mis aitab äriühingutel teha otsuseid kindlustundega, et maksuamet ei saa sekkuda.
Umbes selliselt kõlas EY Eesti maksukonsultantide selleaastane aprillinali oma kolleegidele. Aga miks mitte? Kohe selgitan, miks see peaks jääma pigem aprillinaljade varasalve.
Samal ajal kui meedias ilmub järjepanu analüüse, kommentaare ja arvamusartikleid Panama dokumendilekkest on vähem äramärkimist leidnud igasuguseid maksudega skeemitamisi ühendav aspekt – nende sisu mittevastavus vormile.
Eesti tulumaksuseadus (§ 10 lg 2) selgitab seda üsna „puust ja punaselt“ – off-shore territooriumil asuvaks ei loeta sellist juriidilist isikut, kelle majandusaasta tulust üle 50% moodustab tulu tegelikust majandustegevusest või kelle asukohariik või -territoorium annab Eesti maksuhaldurile teavet Eesti residentide kontrolli all oleva isiku tulude kohta.
Eesti on tuntud lihtsa ja arusaadava maksustamissüsteemi eestkõnelejana ning loomulikult loodaks me siinkohal näha konkreetseid kriteeriume tegeliku majandustegevuse kohta. Vajalik on kolm töötajat, 10 m2 kontoripinda ja pangakonto kohalikus pangas. Jube lihtne! Aga me saame ju aru, et sellised nõuded on lihtsasti formaalselt täidetavad ning neil ei pruugi olla mingit seost tegeliku majandustegevusega.