Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Roubini: maailma majanduses on seitse riskiallikat

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Nouriel Roubini | FOTO: Reuters / Scanpix
FOTO: Pm

Praegu küsitakse minu käest kõige tihemini sellist küsimust: kas me oleme taas aastas 2008, järjekordses üleilmses finantskriisis ja majanduslanguses?

Minu vastus on sirgjooneline ei. Ent maailma finantsturgude vapustuse viimane rahutu episood on arvatavasti tõsisem kui ükski varasem kõikumine või riskikartlik käitumine pärast 2009. aastat. Praegu on riskiallikaid seitse: näiteks euroala kriis, USA föderaalreservi rahatrüki vähenemine, Kreeka võimalik lahkumine euroalast ja Hiina majanduse kiire kukkumine. Need on viimased aastad ebakindlaks muutnud.

Esiteks, taas on tekkinud suur hirm Hiina majanduse ränga maandumise ja selle mõju pärast aktsiaturgudele, samuti Hiina jüaani väärtuse languse pärast. Ning kuigi tõenäoliselt pole Hiina langemine sirgjooneline, tunnevad investorid ikka muret, kuna kasv on aeglustunud ja kapital põgeneb.

Teiseks on tõsistes raskustes üleilmse vastutuule käes olevad arenevad turud (Hiina kasvu aeglustumine, tooraine «supertsükli» ja USA keskpanga nullilähedaste intresside lõpp). Paljudel neist on makromajanduslik tasakaalutus, näiteks nii jooksevkonto kui ka fiskaalne defitsiit, ning nad seisavad silmitsi tõusva inflatsiooni ja aeglustuva kasvuga. Enamik neist pole teinud struktuurseid reforme potentsiaalse kasvu suurendamiseks. Ning valuuta nõrkus suurendab võlga, mida viimasel kümnendil on kogunenud triljonites dollarites.

Kolmandaks, detsembris baasintressi tõstes USA föderaalreserv arvatavasti eksis. Nõrgem kasv ja madalam inflatsioon (mida nõrgestab veelgi naftahinna jätkuv langus) ning raskemad fiskaaltingimused (mis tulenevad tugevamast dollarist, korrigeeritud aktsiaturgudest ning suurematest erinevustest krediidimarginaalis) ohustavad nii USA kasvu- kui ka inflatsiooniootusi.

Neljandaks on lõkkele löömas seni vaid hõõgunud geopoliitilised pinged. Ehk kõige suurem ebakindluse allikas on pikaajalise külma sõja võimalus Lähis-Ida riikide, eriti sunniitliku Saudi Araabia ja šiiitliku Iraani vahel.

Viiendaks tähendab madal naftahind langust nii üleilmsete aktsiate kui ka USA jaoks, samuti kõrgemat krediidimarginaali. Madalam naftahind võib nüüd tähendada pigem nõrgenevat globaalset nõudlust, mitte suurenevat pakkumist – kasv nii USAs, arenevatel turgudel kui ka Hiinas aeglustub.

Nafta madal hind nõrgestab ka USA energiatootjaid, kes moodustavad suure osa USA aktsiaturust. Energiat eksportivatele majandustele, nende riigivõlakirjadele, riigiettevõtete ning energiafirmadele tähendab see krediidikahjumit ning võimalikku maksejõuetust. Reeglid ei lase kasvatada turuosalistel likviidsust ega leevendada turukõikumist, see muudab iga suurema šoki riskivara hinnakorrektsiooni mõistes järsemaks.

Kuuendaks on pankadele üle maailma katsumuseks väiksem tulusus pärast 2008. aastat kehtestatud rangemaid seadusi, negatiivsete intressimäärade laialdasemat levikut, kaotusi kehvadelt varadelt (energia, toorained, arenevad turud, haprad Euroopa laenajad) ja Euroopas levivat poliitikat, mis laseb võlausaldajail kaotusi kanda, mitte ei anna riigiabi.

Viimaks, Euroopa ja euroala võivad osutuda globaalse vapustuse alguspunktiks. Euroopa pangad on raskustes. Migratsioonikriis võib tähendada Schengeni ruumi lõppu ning (koos sisemuredega) ka Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli valitsuse lõppu.

Veelgi enam – Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust muutub tõenäolisemaks. Samuti võib Kreeka lahkumine tõusta taas päevakorda nüüd, kus Kreeka on oma võlausaldajatega taas kokkupõrkekursil. Populistlikud erakonnad saavad jõudu juurde üle Euroopa. Seega riskib Euroopa üha enam lagunemisega. Täpiks i peal on sõjad Lähis-Idas ja Ukrainas, sellal kui Venemaa muutub  Euroopa piiridel agressiivsemaks – nii Baltimaades kui ka Balkanil.

Minevikus olid riskiallikad juhuslikud, hirm kesise kasvu pärast jäigi hirmuks ning poliitilised meetmed olid tugevad ja tõhusad, hoides riskikartliku käitumise lühiaegsena ning kergitades varade väärtuse samale tasemele, kui mitte kõrgemale. Praegu on globaalseid riskiallikaid seitse ning maailmamajandus liigub verevaesest laienemisest (kiirenevast kasvust) aeglustumiseni (aeglasema kasvuni). See viib riskantsete varade (aktsiad, toormed, krediit) allahindluseni üle maailma.

Ning samal ajal kaotavad jõu meetmed, mis hoidsid lahus reaalmajanduse ja riskantsete varade vahelist nõiaringi. Poliitilised meetmed on ebapiisavad ning sõltuvad pigem rahandus- kui fiskaalpoliitikast.

Rahanduslikud toetusmeetmed muutuvad üha ebakonventsionaalsemaks, näiteks mitme keskpanga kehtestatud negatiivne baasintressimäär. Säärased meetmed võivad teha rohkem halba kui head, kuna kahjustavad nii pankade kui ka teiste finantsettevõtete kasumlikkust.

Kaks masendavat kuud võivad anda teed selliste varade nagu globaalsete aktsiate hinnakõikumisele. Mõned keskpangad (Hiina, Euroopa ja Jaapani omad) leevendavad poliitikat, sellal kui USA ja Suurbritannia omad jäävad ootele.

Mõni nendest seitsmest riskiallikast johtuv ja korduv globaalne vapustus selle aasta jooksul on halb riskantsetele varadele ning jätab ka maailmamajanduse kasvu verevaeseks.

New Yorgi ülikooli professor Nouriel Roubini on tuntud oma pessimistlike ennustuste poolest, mille tõttu on  ta pälvinud hüüdnime Dr Doom (Hukatus). Roubini on üks väheseid majandusteadlasi, kes ennustas 2007.–2008. aastal toimunud USA eluasemelaenuturu mulli lõhkemist.

Copyright: Project Syndicate, 2016

Tagasi üles