Viimasel ajal võib riigijuhtide seisukohavõttudest jääda mulje, et Eesti riik ongi valmis saanud ning edaspidi on vaja ainult väikeseid kosmeetilisi muudatusi teha, n-ö peenhäälestada. Õnneks ei ole Ülemiste järves piisavalt vett, et vanake saaks kogu riigi ära uputada.
Riik ei ole ettevõte, tema eesmärk ei ole vara väärtuse maksimeerimine, vaid oma subjektidele maksimaalse heaolu tagamine. Siiski konkureerivad riigid samamoodi nagu seda teevad ettevõtted, lihtsalt eesmärk on veidi teistsugune. Püüdke ette kujutada tihedas konkurentsis tegutsevat väikeettevõtet, kes tahab saada edukaks, aga kelle juhtide arvates on pikemas plaanis täiesti piisav norida lepingute sõnastuse kallal ja muuta efektiivsemaks väikevahendite hankeprotsessi? Millise tõenäosusega selline ettevõte edu saavutab?
Eesti ei saa endale lubada leppimist pinnapealsete muudatustega. Eestil ei ole vaja üldsõnalisi sihte ilma kindla tegevuskava ja plaanita, Eestil on vaja julgeid ja konkreetseid ideid, millega viia end maailmakaardile, ning ta vajab selleks valitsuse tööd ja tuge. Aastaid on räägitud Eesti visioonist saada maailmas oluliseks finantskeskuseks, n-ö Euroopa Delaware’iks. Selle üheks oluliseks eeltingimuseks on aga usaldusväärne seadusandlik raamistik ning kiire ning kõigile arusaadav õigusmenetlus. Samal ajal on keerulistes majandusalastes kohtuvaidlustes sageli madalama astme kohtutes kompetents napp. Vaadates tänast olukorda valdusühingute registreerimise poole pealt, ei olnud mulle teadaolevalt veel hiljuti mitte ükski Eesti päritolu riskikapitalifond end registreerinud Eestis, vaid pigem Luksemburgis või Hollandis. Isegi Lätit on sobilikumaks peetud. See ei ole kriitika meie fondijuhtide suunas, pigem mõttekoht, miks vaatavad mujale isegi kodumaised investorid, rääkimata sellest et meelitame siia tulema uusi välismaised investoreid.
Suur osa meist usub, et Eesti on ikkaveel ennekuulmatu eduga ülemaailmne IT tiiger. Enne, kui see tiiger lõplikult parematele jahimaadele läheb ja see kuvand veel tõesti peaks eksisteerima, siis miks me ei ürita seda enda kasuks tööle panna? Miks meil ei ole kui mitte ülemaailmse kuulsusega, siis vähemalt regionaalse kuulsusega IT-alast ülikooli, kus aineid loeksid maailmatasemel spetsialistid ning kuhu oleks välistudengite poolt tugev konkurents? Miks on kõrgepalgaliste välismaiste IT-spetsialistide töölevõtmine endiselt regulatiivselt keerukas ning majanduslikult kulukas? Kui idufirma äriidee põhiline kriteerium on skaleeritavus, miks me ei ürita kõrvaldada takistusi, mille eemaldumisel võimenduks meie IT kuvandi mõju majandusele?
NATOsse on astutud, Euroopa Liiduga on ühinetud, OECD liikmeks on saadud. See kõik aga ei ole piisav, et meie ühiskonna liikmete heaolu tagada. Hea tegevjuht vaatab endale pidevalt peeglisse ja küsib kriitiliselt - kas need otsused, mida oleme teinud, olid head otsused? Kas suunad, mis said valitud, on täna veel õiged? Mis on see nišš, mida me võiks täita? Kui sellist nišši ei ole, mida saaksime ära teha, et muutuda veel efektiivsemaks?
Hea kapten ei anna laeva tuulte meelevalda, vaid hoiab vajalikku kurssi. Hea tegevjuht ei anna end turu meelevalda, vaid defineerib omale ise niši, kus olla. Ma siiralt loodan, et meie riigijuhid ei jää status quo hoidmise juurde ning sarnaselt hea tegevjuhiga leiavad Eestile suure visiooni, ükskõik, kas selleks on Euroopa finantskeskuseks, IT tiigriks või millekski kolmandaks saamine, ning - mis üliheast visioonist olulisemgi - panevad kokku konkreetse tegevuskava, kuidas selleni jõuda.
Autor: Kristjan Kõrgmaa, EY tehingute nõustamise osakonna juhtivkonsultant