Sampo panga tegevjuht Aivar Rehe prognoosib, et uuel aastal laenumarginaalid langevad, Eesti riigi järgmine suur eesmärk peaks tema arvates olema tööpuuduse vähendamine viie protsendini.
Aivar Rehe: kriisist toibumiseks kulub veel kolm aastat
29. november 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iirimaa probleemide põhjus on paljuski sama, mis oli Eestis: kinnisvaramull lõhkes. Erinevus on aga see, et Iiri valitsusel tuleb hakata halbade laenude lõksu jäänud panku välja ostma.
Danskel on tütarpank Iirimaal, mitte küll suures mahus, aga sealses panganduses oleme kohal. Kui nüüd Iirimaal panku riigistama hakatakse, on sealses panganduses oodata olulisi muudatusi – kliendid eelistavad Danske turvalisust pankadele, mida hakatakse hädaolukorras üle võtma.
Me pole viimase kriisi ajal pankade ülevõtmist riigi poolt läbi elanud, võime vaid aimata, kuidas see hoiustajaid mõjutab. Meil on näide Lätist, kus valitsus võttis 2008. aastal Parex panga üle.
Iirimaa kriisi märgid on samad: üleinvesteerimine kinnisvarasse. Seal kordub sama, mis meil oli. Esimese löögi saab ärikinnisvara, kus kassavoog kaob, sest rentnikud lahkuvad. Mured kanduvad edasi kodulaenudesse.
Kuigi Eestis on räägitud palju võlakaitseseadusest, siis pangad tegelikult hoiavad oma klienti, sest hinnad on kinnisvaraturul langenud ja keegi pole huvitatud konfliktist kliendiga ega laenuga ostetud kinnisvara müügist, sest kaup on turul 30 protsenti madalama hinnaga.
Sama kordub Iirimaal. Meil on rohkem kui aasta üle 60 päeva viivises olevate kodulaenude maht püsinud kuue protsendi lähedal portfellist. Iirimaal ollakse mures, kui juba neli protsenti eraisikute kinnisvaralaenude portfellist on viivises. Aus on tuua ohud välja, kuidas need teostuvad, on iseküsimus.
Kaks aastat tagasi ei uskunud Eestis keegi, et halbade kodulaenude osakaal portfellis võib küündida kuue protsendini.
Teil on õigus. Tuleme nüüd Iirimaa juurde tagasi. Öeldakse, et kui kulud ületavad tulusid kümne protsendiga, oled hädas. Iirimaa läks riigieelarve puudujäägiga veelgi sügavamale. Aga Iirimaaga võrreldes on meil veel üks erinevus. Kas see meeldib meile või mitte, aga Eesti pangandus on 99 protsenti põhjala suurte panganduskontsernide juhtida.
Eesti ühiskond ei pidanud rahaturgudelt hankima oma pankadele likviidsust, st raha juurde otsima seetõttu, et neli rahvusvahelist panganduskontserni kontrollis siinsete pankade rahavoogude juhtimist. See tagas stabiilsuse. Iirimaal on riigieelarve ligi 15-protsendilises defitsiidis.
Puudujääki on vaja juhtida, tulusid hankida ja kulusid kärpida ning ka pangandus on hädas. Iirimaa valitsusel on tunduvalt keerulisem ülesanne lahendada, kui oli meie valitsusel.
Tahtsin just jõuda selleni, et Eesti valitsuse rahulolev hoiak, et meie pole pidanud panku aitama, on petlik, sest meie eest täitsid selle kohustuse Rootsi ja Taani maksumaksjad.
Teie järeldus on õige. Danske sai Taanilt põhiliselt garantii. Kuna Rootsi panganduse mõju Eesti majandusele on väga suur, üle 70 protsendi pangandusest on Rootsi pankade käes, siis kahe riigi keskpankade vahel sõlmiti kokkulepped, mis pidid hoidma süsteemi tasakaalus, kui Swedbank ja SEB oleks raskustesse sattunud. Tegelikult said nad kriisiga väga hästi hakkama.
Kiitvalt tuleb märkida, et Swedbank tegi raskel ajal kaks aktsiaemissiooni. Sporditermineid kasutades sooritas Swedbank uskumatu ülesande, tuues raha oma grupile sisse. Kuna Swedbank suutis kergendada oma olukorda kodumaal, sai kergemini raha liigutada ka rahvusvahelistel turgudel.
Taani pakkus oma pankadele garantiid, mis andis peamiselt Taani ettevõtjaile võimaluse hoida end majanduslikult aktiivsena. Taani abipaketi mõju ei olnud pankade filiaalidele suur. Aga kokkuvõttes Saksamaa, Taani ja Rootsi riigi garantiid aitasid kriisist üle saada. Tänu riiklikele garantiidele on teised Euroopa riigid kriisist väljumas, aga Iirimaal on käimas hoopis teistsugune stsenaarium.
Kas olete kunagi mõttes läbi mänginud, et kui Sampo oleks olnud iseseisev, kohalikule kapitalile kuuluv pank, siis millal oleks raha lõppenud ja oleks tulnud minna riigilt abi küsima?
Ei ole sellele mõelnud, aga kui meenutada aastaid 1997–1998, mil oli esimene panganduskriis, mis toona oli põhjustatud ka osalt aktsiaturgude šokist, siis kriisi märksõnaks oli hoiustajate emotsioon – hirm, mis võib äärmuslikumal juhul lõppeda pangajooksuga. Kohaliku kapitaliga pankadel on kriisi ajal piiratud ligipääs rahaturgudele, sellises olukorras tuleb väga oskuslikult käituda, et hoida hoiustajate usku panga stabiilsusesse.
Kui palju Skandinaavia riikide abi Eesti klientidele maksma läheb, garantiid ja laenud on ju tasulised?
Turvalisuse eest raha ei küsita, selle eest ei tule maksta Eesti klientidel. Me saame raha rahaturgudelt kontserni vahendusel. Sampo on end ka turvanud, meil on septembri lõpust laenud ja hoiused tasakaalus. Kriisi eel kasvasid pankade laenuportfellid hoiustest palju kiiremini. Kui Sampol on hoiused-laenud tasakaalus, siis võimalikus kriisiolukorras ei pea me kohe minema abi küsima.
Kas Eesti majandus on kinnisvaramulli lõhkemise tagajärgedest üle saanud?
Ei ole. Kinnisvaraarendus on seotud ehituse ja ehitusmaterjalide tootmisega. Pangad pole paaril viimasel aastal sellesse sektorisse oluliselt investeerinud. Ehitusfirmad on pidanud otsima uue väljundi ja selleks on Euroopa toetusrahadega infrastruktuuri ehitused – teed, sillad ja veevarustus.
See päästis ehitusfirmad. Mõnevõrra annab see tööd ka ehitusmaterjalide tööstusele, kuigi n-ö tavapärane korterite ja büroode ehitamine pole taastunud ning ka ehitusmaterjalide tööstusel pole seetõttu piisavalt tööd. Ehitusettevõtjad prognoosivad ju ka tulevaks aastaks keerulist majandusolukorda, andes sellega hinnangu oma majandusharule.
Lihtsustatult öeldes on meil 160 000 kodulaenuvõtjat, kelle laenuportfell on 100 miljardit krooni. See vajab teenindamist, võlad tahavad maksmist. Eluasemelaenude portfell pole veel nii terve, et saaksime öelda: probleemid on möödas.
Tervenemine on pikk protsess, mis sõltub tööhõivest. Kui sisetarbimisele suunatud finantseerimine ehk kinnisvara on koomale surutud, siis kõik üritavad eksporti suuremaks saada. Kui eksport kasvab, tõuseb eeldatavasti ka tööhõive ja laenude tagasimaksmise võime. Ma arvan, et oleme paranemise keskteel, kulub veel kaks-kolm aastat, mil jõuame nii kaugele, et võib öelda: oleme kriisist üle saanud.
Euroalaga liitumiseni on jäänud pisut üle 30 päeva. Mida euro Eesti majanduse jaoks muudab, peale suure segaduse aasta esimestel päevadel?
Euro ei ole võlukepike. 2008. aastal alanud kriisi ajal võrreldi Eestit kogu aeg Läti ja Leeduga. Balti riigid polnud kriisi ajal mingi pailaps. Panganduses proovisime kogu aeg eristuda Lätist ja Leedust. Sõnades eristuda ei saanudki, aga euroalaga liitumine andis selguse. Euro on valuuta, aga euro on ka majandus- ja rahanduskord – eelarvetasakaal, välisvõla osakaal, inflatsioon.
See on kord majanduses. Kui euro Eesti visiitkaardile tuli, hakkasime selgelt eristuma. Eristume mitte euroga, aga sellega, et meil on stabiilne majandus- ja rahanduskord. Investorite hulgas annab stabiilne eurokeskkond eelise võrreldes väikese rahvusliku valuutaga toimiva majandusega.
Kui iirlastel oma nael oleks, siis nad devalveeriks end kriisist kiiresti välja?
Teil on õigus. Oma valuuta devalveerimine oleks üks võimalus pikaajaliste kulukärbete asemel, aga eurotsoonis ei tule devalveerimine ühe riigi puhul kõne alla.
Mida arvate prohvetitest, kes ennustavad eurotsooni lagunemist?
Ma töötan oma mõtteis pigem üheskoos Euroopa Keskpanga ja tema juhi Jean-Claude Trichet’ga. Praktikuna olen näinud erakordseid meetmeid, mida keskpank tegi mullu euro rahaturu stabiliseerimiseks. Olukord oli ju selline, et pangad ei julgenud omavahel laenu anda, sest ei teadnud, mis võib partneriga järgmisel päeval juhtuda.
Keskpangad asusid kommertspankade rolli ja hakkasid pankadele laenu andma. Keskpankade niisugune käitumine oli väga oluline selleks, et juhtida eurotsoon kriisist välja. Seda tehti edukalt. Kui nüüd näeme riikide probleeme, siis see pole panganduse probleem, vaid pigem Euroopa Komisjoni probleem.
Komisjon peaks nüüd endale tuhka pähe raputama, sest rahandusministrid käivad ju regulaarselt koos ja riikide makromajanduslikud numbrid on kõikidele teada. Järeldused riikide inflatsiooni ja eelarvetasakaalu kohta tulid liiga hilja. Kreeka eelarve miinus oli aastaid näha.
Euroopa Komisjon ei olnud läbi mõelnud, kuidas ühe riigi miinus võib kogu euroala mõjutada. Avalik sektor oleks pidanud riikide eelarve tasakaalu hoidmist mõjutama. Aga euroala rahandust juhib keskpank minu meelest päris oskuslikult.
Eesti on saanud euroliitu ja NATOsse, nüüd saime eurotsooni. Mis võiks olla Eesti uus suur eesmärk?
Eesmärk tuleb välja mõelda. Eesti eesmärk võiks olla tööhõive. Vaja oleks vähendada tööpuudust kahe-kolme aastaga viie protsendini. Iga nädal pole vaja mõõta, kui palju inimesi end töötukassas registreeris. Eesti makromajanduslikud probleemid on inflatsioon ja tööhõive. Kui suudame tööhõive taastada, on inimestel sissetulekud ja maksud laekuvad riigikassasse.
Olgem praktilised. Tööpuudus ei saa olla null. Danske panga juhid Taanis leiavad, et ühiskonnas oli rahu ja tasakaal, kui tööpuudus oli umbes kaks ja pool protsenti. Siis majanduskasv õitses. Kui erineme kaks korda pikkade traditsioonidega tugeva riigi majandusest, oleme päris hästi hakkama saanud.
Uus aasta on peagi käes. Mida toob algav aasta hoiuseintressidele ja kui palju langevad laenumarginaalid?
Euro on oma töö hoiuseintressidega teinud. Eesti krooni hoiuste intresside tase võrdsustus suvel, kui juulis tuli eurootsus. Eurohoiuste intressid hakkavad meil olema euroala tasemel, mis ei ole investorile meelepärane.
Teatud reservid on alati mõistlik hoida pangakontol, aga nii eraisikud kui ka firmad hakkavad otsima suurema riskiastmega investeerimisvõimalusi. Osa rahast liigub tarbimisse. Talvel inimesed veel vaatavad, mis see euro on ja kust seda saab, aga suvel hakkab tarbimine kasvama.
Laenuandmise konkurents kasvab ja see toob ka raha hinna liikumise allapoole. Kriisi tippajal 2009 kuni 2010. aasta esimene pool olid kodulaenu marginaalid Euribor pluss 2,4–2,8 protsenti. Praegu kaubeldakse tasemel Euribor pluss 1,7–2,2 protsenti. Poole aastaga on marginaal tulnud pool protsendipunkti allapoole.
Euribor pluss 0,6–1 protsenti tasemeni tuleval aastal intressid ei lange, aga praeguse tasemega võrreldes marginaalid langevad. Sama trend on ettevõtete laenudel.