Taavi Veskimägi: väga kindel või odav elekter

Taavi Veskimägi. Foto: Peeter Langovits

Võtmeküsimus on elektri- ja gaasivõrkude rajamine ringis ümber Läänemere, Balti riikide võrgud peavad saama ühest otsast ühendatud Poolaga ning teisest Soome ja Rootsiga, kirjutab Taavi Veskimägi, Eleringi juhatuse esimees.

Paljudele energeetikaküsimustele vastuse leidmine peitub tasakaalu otsimises varustuskindluse ja majanduse konkurentsivõime vahel. Kas tahame väga kõrget varustuskindlust? Seda, et kõige suurema tarbimisega päevadel annaks meile elektrit Eestis asuvad jaamad, mis kasutavad kodumaist kütust. See tähendab aga väga kõrget elektri hinda. Teine valik on anda osa varustuskindlusest turupõhiselt ära, saades odavamat elektrit ja nautida sellega kaasnevat majanduse konkurentsivõimet. Mina olen turu ja ühenduste usku.

Oodatult on energeetika tõusnud Eestis sel sügisel avalikkuse tähelepanu all olevate teemade tippu. Vähemalt vormiliselt.

Kahjuks kipuvad asjad tihti sassi minema. Nagu paljudes valdkondades, nii pitsitab ka energeetikas asjatundjate puudus, kes suudaks kaasa rääkida teadmispõhiselt, mitte bluffides. Kuna Euroopa visioon on tagada energiavarustuskindlus läbi toimivate ja integreeritud turgude, siis see tingib Eesti energiamajanduses kiire rahvusvahelistumise. Näiteks võiks tuua kas või üleeuroopalise elektri- ja gaasisüsteemihaldurite koostöö, mis koos eesmärgiga – ühtsed Euroopa Liidu energiaturud ja -võrgud – jõuab lõpuks läbi regionaalsete ühinemiste ühtsete üleeuroopaliste võrguorganisatsioonideni. See seab pädevusele hoopis teise lati. Ja meil on sellest integratsioonist võita – me oleme Kesk-Euroopa, Põhjamaade ja Venemaa võrkude-turgude integreerimisel just täpselt ristteel.

Eesti energeetikas on võimalik puude taga näha metsa, asetades selle Euroopa Liidu energeetikapoliitika konteksti. Miks me midagi teeme? Energeetika on väga pika planeerimis-tasuvuse tsükliga sektor. Kui tulevik pole ennustatav, areng seisab või teeb vähikäiku.

Lahendusi ei tule seada mitte olevasse, vaid tulevasse raamistikku. Näiteks, kas kümne aasta pärast kujundab ELi energeetikat eelkõige kliimamuutustega võitlemise poliitika või on majanduslik konkurentsivõime muutunud kaalukamaks eesmärgiks?

Samas ei tohi lasta end pimestada hetkelistest moodidest ja müütidest. Näiteks on nutikaid võrke arendades võimalik tootmist ja tarbimist turupõhiselt paindlikumaks muuta, aga see nõuab tohutuid investeeringuid. Kas sellised investeeringud on ikka sotsiaal-majanduslikult tasuvad? Millise põlvkonna nutivõrgundusega üldse kaasa minna, et mitte koormata tarbijaid mõttetute investeeringute kinnimaksmisega?

Ilmselt peaks olema debatti raamistav strateegiline dokument energiamajanduse riiklik arengukava 2020. aastani, mille riigikogu kinnitas eelmisel aastal. Nii see kahjuks ei ole. Kui ELi energeetikapoliitika on Eesti energeetikapoliitika, siis kuidas me osaleme tõhusalt sealses poliitika kujundamise protsessis ja kuidas korraldame kodus asjad selliselt, et meil oleks laialdast konsensust omavad Eesti positsioonid sõlmküsimustes juba enne läbirääkimiste laua taha istumist olemas?

Mitte poliitikas osaleva, kuid siiski poliitikat mõistva inimesena pakun alljärgnevalt abiks väikse energeetika võtmevaldkondade ja põhiküsimuste sõnastiku. Sooviga, et valimiste eel arvatavasti veel teravamaks muutuv arutelu energeetika üle oleks korrastatum ja paremini sihitud. Need märksõnad ei pretendeeri kõikehõlmavusele. Vastupidi, need lähtuvad avalikust arutelust endast.

Väike energeetikasõnastik avalikuks aruteluks

Gaasituru liberaliseerimine
Eesti teadlik poliitika on olnud vähendada maagaasi kasutamise osakaalu, sest meil on üks tarnija ning varustuskindluse ja hinna riskid on kõrged. Maailmas on seoses mitte-konventsionaalse ja veeldatud gaasi arenguga toimunud põhimõtteline murrang. Neist arenguist lähtuvalt tasub Eestis asuda kujundama regionaalset maagaasiturgu, tekitada Eesti tarbijatele alternatiivsed tarneahelad ning murda Gazpromi hinnamonopol. Arvestades torugaasi ja veeldatud gaasi hinnaerinevust ja Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnangut, et veel järgmiseks kümneks aastaks jäävad gaasihinnad võrreldes naftahindadega madalaks, tagab see tarbijatele perspektiivis paremad hinnad ja suurema varustuskindluse.

Gaasituru arendamine loob eelduse Eesti-Soome ühenduse Baltic Connector ehitamiseks. See omakorda muudab majanduslikult teostatavaks veeldatud gaasi imporditerminali rajamise Läänemere põhjaossa. Arvestades Soome ja Balti riikide integreeritud turgu, oleks terminal majanduslikult kõige efektiivsem rajada Eestisse. Loomulikult on see ka laiema majandusarengu seisukohalt meile ahvatlev.
Elektrituru arendamine

Eesti elektrituru avamine ja elektribörsi töölehakkamine on olnud edulugu. Olemas on ühine Põhja-Balti elektriturg, mis peaks tagama võimaluse maksimaalselt kasutada tootmisvõimsusi ja tarbijatele igaks tunniks parima elektrihinna.

Selleks et elektriturg muutuks tõesti konkurentsituruks ja oleks piisavalt likviidne, on vaja hoida initsiatiivi Nord Pool Spoti elektribörsi laienemiseks Lätti ja Leetu. Samuti tuleb rajada lisaühendused Soomega (Estlink 2) ja kolmas Eesti-Läti ühendus.

Elektrituru efektiivne toimimine ei ole aga võimalik ilma piirangute seadmiseta Euroopa Liidu välistest riikidest lähtuvale ebaausale konkurentsile, mis lähtub CO2 hinna puudumisest, madalamatest kütusehindadest ning väiksematest ohutus- ja keskkonnanõuetest nendes riikides. Loomata selgust kolmandate riikide elektri käsitlemise suhtes ELi elektriturul, ei tehta Balti riikides ühtegi suurt investeeringut uute tootmisvõimsuste rajamisse ilma subsiidiumideta.

Energiatõhusus
See on üleilmses avalikus arutelus võtmetähtsusega märksõna. Eestis on energiatõhusust käsitletud peamiselt kortermajade energiasäästu, kaugküttesüsteemi jms valguses. Energiatõhusus on keskne teema paljude riikide avalikes aruteludes just oma väga tugeva hoiakuid ja väärtusi kätkeva sisu tõttu. Kui tahame olla tulevikku suunatud ühiskond, peaks avalikes arutelude domineerima strateegilised teemad nii-öelda raha jagamise kõrval.

Ring ümber Läänemere
Eesti koos Läti ja Leeduga on suuresti isoleeritud ülejäänud Euroopa Liidu energiainfrastruktuurist ja tugevalt seotud Venemaa energiavõrkudega. Turgude integreerimiseks on vaja ühendusi.
Eesti elektrisüsteem on praegu üks osa Venemaa ühendatud elektrisüsteemist. Strateegiline eesmärk on ühendada ennast sünkroontööst Venemaaga lahti ja hiljemalt 2025 liituda Kesk-Euroopa sagedusalaga.
Eelnevalt toodud eesmärkide saavutamise võti on Pan-Balti elektri- ja gaasivõrkude rajamine n-ö Läänemere ringi – mis on ühendatud ühest otsast Poolaga, teisest otsast Soome-Rootsiga – kontseptsioonipõhiselt.

Subsideerimine
Peame töötama selle nimel, et nii Eesti kui kogu Euroopa Liit suudaks loobuda toetustel põhinevast energiatootmisest.
Ehitada tuleb konkurentsivõimelisemaid jaamu. Kui pole riiklikke toetusi ja samas on loodud ligipääs üleilmsele gaasiturule, võib konkurentsi võrdlus näiteks gaasi-, põlevkivi- ja tuumajaamade vahel oluliselt muutuda. Tulgu see jaam, mis pakub tarbijatele odavamat energiat.

Taastuvenergia toetust on vaja täpselt nii palju, kui riigil on vaja võetud kohustuse saavutamiseks (25% primaarenergiat taastuvallikatest aastal 2020). Taastuvenergia toetuste määra on põhjust vaadata üle selles ulatuses, mis oli 2007. aastal toetuste määra arvestamisel aluseks olnud reguleeritud elektrihinna ja praeguse turuhinna vahe. See on õiglane nii tootjate kui tarbijate suhtes. Tarbijad ei pea maksma korraga kõrget subsiidiumi ja kõrget turuhinda.

Taastuvenergia
Kui tahame taastuvenergiat Eestis toetada rohkem kui ELi ees võetud eesmärgid, peab arutelu raskuskese liikuma toetuste määradelt-ulatuselt sisulistele valikutele. Miks EL on kliimamuutustega võitlemise ja energiajulgeoleku poliitika raames sellised eesmärgid üldse seadnud ning mis on meie ühiskonna käsitlus üldse kliimamuutuste ja energiajulgeoleku küsimustes?

Tootmise piisavus
Energeetika arengukavas on toodud eesmärk katta Eesti tiputarbimine koos kümneprotsendilise varuga Eestis asuvate tootmisseadmetega. Peame endalt küsima, mis on selle sotsiaal-majanduslik hind ja kas seda ambitsiooni on otstarbekas hoida, kui me investeerime miljardeid paremate ühenduste loomiseks ja turgude integreerimiseks. Kas ühiskonnal tasub subsideerida tootmist, mis turupõhiselt pole konkurentsivõimeline? Kui rääkida kodumaiste fossiilsete kütuste kasutamisest siia juurde, siis põlevkivile on mitu korda efektiivsemaid rakendusi kui otse ahju ajada.

Tuuleelektrijaamad
Tuuleelektrijaamasid ei peaks üldse eraldi käsitlema, aga kuna neist on palju juttu olnud, siis kolm märksõna. Esiteks, 84 s/KWh subsiidiumi ja 600 GWh maksimaalse mahu juures, arvestades praegust turuhinda, pannakse Eestis püsti nii palju tuuleelektrijaamasid, kui meil on vaja taastuvenergia eesmärkide täitmiseks. Teiseks, Eesti taastuvenergia toetuste põhiselt ei tule kunagi avamere-tuuleelektrijaamasid, need saavad tulla ainult tuginedes rohelisusega kauplemise süsteemi töölehakkamisele vms. Kolmandaks, elektrisüsteemiga on tehniliselt võimalik tuulikute tootmist piiramata, Estlink 2 ja toimiva bilansituru olemasolul liita praeguse toetusetaseme juures kõik tuulikud, mis on majanduslikult tasuvad.