Kristjan Lepik: võlakriisi teine vaatus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paratamatus, et Iirimaa peab laenupaketi vastu võtma, on ka iirlastele endile ilmselt kohale jõudnud, pääsu pole ka Portugalil, kirjutab Kristjan Lepik.
Ansambel PIIGS lööb maailma finantsturgudel taas laineid. Selle ingliskeelse lühendiga tähistatakse globaalselt problemaatiliste riigifinantsidega Lääne-Euroopa riike: Portugal, Itaalia, Iirimaa, Kreeka ja Hispaania. Eesti keeles siis äkki PIHIK?
Nende riikide mured küll veidi erinevad, kuid suures plaanis on probleem sama: kui riigi võlakoorem on väga suureks läinud ja närvilisuse tõttu tõusevad selle võla intressid, muutub laenu tagasimaksmine väga kalliks.
Mõelge ise – Kreeka riigivõla intress on juba üle kümne protsendi ja Iirimaal kaheksa protsendi juures. Teine suur probleem nende riikide puhul on suur riigieelarve defitsiit, iga aasta kulutatakse rohkem, kui raha riigile laekub, mis omakorda pidevalt suurendab riigi võlataset.
Tänavu kevadel oligi Kreeka seetõttu sunnitud Euroopa Liidu ja IMFi käest laenupaketi vastu võtma, finantsturgude raha läks nende jaoks väga kalliks. Laenupaketi raames on samas intress kõigest viie protsendi juures.
Kuid tasuta lõunaid finantsturgudel kindlasti ei ole, selle laenupaketi miinuseks on see, et IMF ja Euroopa nõuavad ka kontrolli Kreeka otsuste üle ning on praegu Kreeka riigiasutustes igapäevased külalised. Mille peale kreeklaste näod on hapud nagu Kreeka vein.
Sügisel on kätte jõudnud Euroopa võlakriisi teine vaatus. Pinge on kasvanud eelkõige Iirimaa suhtes, ollakse mures riigi võime pärast tagada pankade kapitaliseeritust. Iirimaa probleem oli buumi ajal sarnane Baltikumi omaga – väga suur kinnisvarabuum ning sellega kaasnenud laenubuum –, nüüd on kahjumite katmiseks pankadesse raha juurde vaja.
Siinkohal oleks vist sobilik olla tänulik selle üle, et rootslased 2005. aastal Eesti kroonijuveeli Hansapanga ära ostsid ning Eesti riik ei ole pidanud kriisi ajal finantssektori päästmiseks raha andma.
Seega on Iirimaa veidi erinev ülejäänud PIHIK-riikidest, sest nende mure on peamiselt finantssektor. Kuid Iirimaa puhul on paar huvitavat nüanssi. Esiteks, kui Kreekal hakkas riigi rahakotist raha otsa saama, siis Iirimaal on riigikassas raha ligikaudu 2011. aasta maini olemas.
Niisiis – otsest vajadust Euroopa Liidu ja IMFi käest laenu võtta neil enne seda aega ei ole. Tuleb ka mainida, et riigieelarve kärpimisega on iirlased seni väga tublid olnud ning suutnud kärpeid PIHIK-riikidest ehk isegi kõige paremini teha.
Riigivõlakirjade intressid on küll tublisti tõusnud, kuid Iirimaa rahavoogu see ei mõjuta – nad ei peaks enne 2011. aasta keskpaika raha finantsturgudelt laenama.
Kuid sellega tuleb kaasa üks teine huvitav nüanss, nimelt on koos Iirimaa muredega kerkinud ka teiste PIHIK-riikide intressid ning mure nende riigifinantside pärast. Kõige rohkem Portugali puhul. Kuid kuna Portugalil on riigikassas rahaga kitsam, siis nemad 2011. aasta keskpaigani vastu ei pea.
Kolmas oluline tegur Iirimaa puhul on nende soodne maksukeskkond, ettevõtete maksud on madalamad kui Lääne-Euroopas keskmiselt. See ei ole paljudele Euroopa riikidele meeltmööda, sest muudab Iirimaad välisinvestorite jaoks soodsamaks.
Seega, minu hinnangul tähendaks Euroopa Liidu ja IMFi laenupakett Iirimaa jaoks väga suure tõenäosusega seda, et kupjad tulevad riiki sisse ja muudavad maksukeskkonda ebasoodsamaks. Sellest on tingitud ka asjaolu, et Iirimaa on seni laenupaketi võtmisesse väga tõrjuvalt suhtunud.
Pinge tõuseb, viimasel nädalal veel eriti tuntavalt. Investorid on närvilised ja müüvad PIHIK-riikide võlakirju. Seega vaatab Euroopa üha tungivama pilguga Iirimaa poole, et nad juba laenupaketiks taotluse esitaks. Kuid Iirimaa ei taha kiirustada, sest laenupakett vähendaks nende majanduslikku iseseisvust.
Seega paistab, et praegu käib üks pokkerimäng. Mu meelest on praegu vältimatu, et Iirimaa peab laenupaketi millalgi vastu võtma, ja eks iirlased saavad ise ka sellest ilmselt aru. Kuid kuna neil riigikassas raha veel on, siis otseselt väga kiiret neil ei ole. Pinge tugevnemine on rohkem muu Euroopa ja Portugali probleem.
Ega häid kaarte ole kellegi käes, kuid istutakse laua taga ning tehakse nägu, et pole midagi viga. Iirimaa loodab praeguse ootamisega ilmselt paremaid laenutingimusi saada. Eks ole näha, kas Euroopa närvid hakkavad enne võbelema ja iirlastel see õnnestub.
Vältimatu on laenupakett ilmselt ka Portugali jaoks, kus riigieelarve suures miinuses ja riigivõlg suur. Küsimus on, millal, mitte kas. Kuid suure Euroopa mõttes on Portugali ja Iirimaa laenusummad siiski suurusjärguna tehtavad.
Itaalia ja Hispaania on finantsiliselt mõnevõrra paremas seisus, kuid ka palju suuremad. Mõlema riigi päästmine laenupaketiga oleks Euroopale juba palju kõvem pähkel – summa läheb liiga suureks.
Seega, isegi Iirimaa ja Portugali laenupakettidega ei oleks Euroopa võlakriis veel läbi, tulemas on tõenäoliselt ka kolmas vaatus.
Kokkuvõtvalt tuleb mõista, et PIHIK-riikide probleemide juured ei ole tekkinud kriisi ajal, vaid tunduvalt varem. Viimase kümnendi jooksul suurelt miinuses riigieelarved ja üha kasvav riigivõlg on riigid ajanud sellisesse tupikusse, kus sama hästi kui ei ole enam valikut, kas võtta raskete tingimustega laenupakett vastu. Nende vanade hädade ravi kestab aastaid ning majanduse jaoks on need tõenäoliselt üsna jahedad ajad.
Eesti on enne kriisi suutnud mingi ime läbi hoida riigivõla väikese ning teinud kriisi ajal väga vastikuid, kuid vajalikke kärpeid. Tulemus on see, et kuigi meie erasektori laenukoormus on suur, on riigifinantsid tugevas seisus ning tänapäeva maailmas on see üsna haruldane. See tähendab, et uueks tõusutsükliks on meie vundament märkimisväärselt tugevam kui maailmas keskmiselt.
Autor on investeerimisfondi TI EfTEN varahalduse juht.