Neivelt: eestlased võiksid säästa sadu miljoneid aastas

Indrek Neivelt suvel Paides toimunud arvamusfestivalil. Foto: PEETER LANGOVITS/PM/PEETER LANGOVITS

Uued rahalised harjumused aitaksid eestlastel säästa vähemalt 200 miljonit eurot aastas, kirjutas Indrek Neivelt.

Neivelt leiab, et tarbijate elu muutub mugavamaks ja kindlasti ka odavamaks. «Arvan, et kui me vaatame ainult pisikest Eesti turgu, siis oleks mõistlik, kui mõne aasta pärast oleks tarbijate kokkuhoid vähemalt 200 miljonit ehk üks protsent SKTst aastas. Pigem võiks see suurem olla,» hindas ta. See on raha, mis jääks tarbijatele, kirjutas Neivelt oma blogis.

Aga selleks peaks ka inimesed oma käitumist muutma ja oma vanadest harjumustest üle olema. Vanas kinni olemine ei aita muutusi teha ja süsteemi efektiivsemaks muuta.

Uued ettevõtted üle maailma üritavad muuta pangandust. Meil Eestis räägitakse arusaadavatel põhjustel palju Transferwise'ist. Tegelikult käib juba mõni aasta finantssektoris väga kiire toimetamine, näiteks eelmisel aastal investeeriti 12 miljardit dollarit finantstehnoloogia ettevõtetesse. Veel paar aastat tagasi olid summad mitu korda väiksemad, kirjutas Neivelt blogis.

Ajalooliselt on pangad tegelenud hoiuste vastuvõtmisega ja nende väljalaenamisega. Tulenevalt kohaliku eluolu tundmise vajadusega, oli mõtteviis ja tegutsemine väga kohalik. «Mäletan, kuidas 1992. aasta kevadel rääkis Rootsi ühe väikelinna hoiupanga juhataja, et laenu tohib anda vaid firmadele, keda kiriku tornist on võimalik näha,» kirjeldas ta kunagist pangandust.

Äriloogika on aga enamusel vanadel pankadel jäänud läbi aastate samaks ja on kontorikeskne. Konflikt seisneb selles, et vana nn kontorikeskne ja regionaalne protsesside ülesehitus ja kaasaegsete tehnoloogiate põrkumine teevad kogu süsteemi väga kalliks ja kohmakaks. «Eesti pangad on suhteliselt uued ja seega on siin see probleem oluliselt väiksem kui enamikus teistes Euroopa riikides,» kirjutas Hansapanga üks asutajaist. Sellegipoolest on täna pankadesse kokku kuhjatud väga palju erinevaid tooteid ja püütakse teenindada kõiki kliente. Tulemuseks on väga kõrged üldkulud ja suur töötajaskond, keda on raske õigesti motiveerida.

Kas panka on vaja?

Kui mõelda arveldusteenustele, siis Euroopas arveldavad täna inimesed enamasti seal, kus kunagi nende vanavanaisa konto avas. Meil arveldavad inimesed enamasti seal, kus tema kunagine tööandja talle konto avas. Või seal pangas, kus tal eluasemelaen on. «Mitte seal, kus talle parimat teenust pakutakse. See ei peaks nii olema. Pärisorjus kaotati juba kakssada aastat tagasi,» sõnas ta.

Lisaks on õige küsida – kas selleks, kui ühel inimesel on raha üle ja teisel puudu, on tänapäeval vaja nende kahe vahele panka? Ehk saaks selle lihtsamalt ja odavamalt kuidagi korda aetud? Bill Gates ütles juba rohkem kui kakskümmend aastat tagasi, et maailm ei vaja pankasid, vaid vajab pangandust. «Ehk siis lahtiseletatult ei pea need teenused, mida me täna pangast saame, olema pankade teenused – inimesed tahavad mugavalt arveldada, raha laenata või raha tulevikuks säästa. See, mis asutused neid teenuseid pakuvad, on tegelikult teisejärguline,» kirjutas ta.

Inimene tahab võimalust valida

Me kõik teame kindlustusmaaklerit Iizi. Kliendi poolt vaadates on tegemist suurepärase tootega. Tänu kaasaegsele tehnoloogiale suudab Iizi praktiliselt hetkega pakkuda kliendile valikuks mitmeid kindlustusseltse. Ja siis saab juba igaüks valida, kelle juures oma vara kindlustada.

«Ma ei tea, kui palju Eesti tarbija selle tõttu aastas kokku hoiab, aga tänu sellisele jaotusvõrgule on konkurents kindlustuses palju tõsisem kui panganduses. Ka Eestis väikest turuosa omavad seltsid saavad siin oma tooteid pakkuda, kuna nende jaotuskulud ei ole suuremad kui suurtel tegijatel,» leidis Neivelt.

Paljud kindlustusseltsid on spetsialiseerunud toodetele ja on jätnud kliendiga suhtlemise Iizile. Kui konkureerivaid kindlustusseltse on meie väikesel turul pea kümmekond, siis eluasemelaene pakub täna vaid kolm-neli panka.

Aga miks ei võiks samasugune lahendus olla ka eluasemelaenude ja tarbimislaenude puhul? Klient sisestab oma peamised andmed ja siis ta saab mitmelt pangalt pakkumise?

Ja hoiustamine on täna «lihtne.» Inimene läheb oma panka ja küsib sealt, kui palju talle aastase hoiuse eest makstakse? Saades vastuseks, et see on null koma null…, hoiustab klient oma raha harjumuspäraselt järgmiseks aastaks.

Ka see ei ole enam nii: inimene saab tulevikus valida mitmete pankade hoiuste vahel üle kogu Euroopa ning hoiuse tegemiseks ei pea ta minema kohale, vaid kõik saab ära teha arvuti või mobiiltelefoni juurest lahkumata. Täna pakub sellist teenust Savings Global, uue nimega Raisin.

«Kokkuvõttes tekib juurde vahendajad, kes erinevad pakkumised kokku panevad ja need kliendile mugavalt otsustamiseks välja pakuvad,» leidis ta.

Eluasemelaenud võiks olla pensionifondides

Kui üks trend on see, et vahendajaid, kes pakkumised ritta panevad, tekib juurde, siis teine trend on see, et mõnes kohas kaovad vahendajad jällegi ära.

Võib küsida, et miks annavad pangad eluasemelaene välja, täpsemalt, miks on need laenud nende bilanssides? Miks ei võiks need eluasemelaenud olla näiteks pensionifondis?

Eestis on keskmine eluasemelaenu intress kaks protsenti ja hoiustele makstakse null protsenti. Vahe on kaks protsenti. Portfelli haldamiseks on vaja teha kulutusi. Osa laene läheb ka hapuks, aga kindlasti üle ühe protsendi jääb panga aktsionäridele. Arvestades, et eluasemelaene on meil väljastatud üle 6 miljardi, siis 70-80 miljonit võiks laenusaajate ja hoiustajate aastane võit olla. Selle võiks ju laenajate ja hoiustajate vahel ära jagada.

Kas ei võiks need eluasemelaenud olla meie endi pensionifondides või tavalistes fondides? Paljudes maades see nii on. «Sellega kaasnevad loomulikult ka riskid, aga kui seda teha korralikult ja väiksemas ühiskonnas nagu Eesti, siis peaks kõik need riskid olema hallatavad,» leidis Neivelt.

Siia alla käib ka nn isepankuri teenus, ehk platvormid, mis viivad kokku need, kes tahavad raha laenata ja need, kes tahavad raha hoiustada. Maailmas on viimasel aastal selliselt toimunud väga suured tehingud. Tema on selles valdkonnas pigem konservatiiv ja usub, et mõttekas oleks oodata ära kogu majandustsükkel ehk ka majanduslangus. Alles siis saame anda hinnangu, kas selline mudel ka elujõuline on.