Montenegro ja Albaania – kaks metsikut kaunitari
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Metsik kaunitar – nii kutsutakse vähem kui miljoni elanikuga Balkani poolsaarel Aadria mere ääres asuvat väikest mägist riiki. Sellele kinnituse saamiseks piisab sõidu ajal vaid bussiaknast välja vaadata. Vahetu kogemuse saamiseks Montenegrost tasub sõita põhja poole.
Kohale jõudsime varahommikul. Kämpingus meid juba oodati. Peremees tõi välja suure pudeli kohalikku puskarit (ploomibrändi). Tervitusnapsust keeldumine ei tulnud kõne allagi. Kell 7 hommikul kanget rüübata oli kõrgel mägedes küll hea, sest tegi seest soojaks, aga ka piisavalt harjumatu, sest kellaaeg oli kange kraami tarbimiseks harjumatult varane.
Paari tunni pärast suundusime mägedesse. Kämping asus selleks ideaalses kohas – Durmitori rahvuspargis (mida kohalikud kutsuvad Meie Siberiks) ja Montenegro kõrgeima mäe Bobotov Kuki (2752 m) lähedal. Kohalikud võrdlevad viimast Olümpose mäega.
Päevateekonna sihtpunktiks valitud jääkoopa nägime ära. Mägedes ronida oli päris väsitav, seda mõnusam oli aga hiljem kämpingusse jõuda, kus ootas peremees küpsetatud lamba, veinide ja õllega. Pärast sööki lükati lauad kokku ja väikses majakeses pandi mängima muusika ning peremehe eestvedamisel läks peagi tantsuks.
Pimedad tunnelid
Minna (sellise hüüdnime sai peremees eestlaste käest), kes on kämpingut oma kätega ehitanud ja pidanud juba 15 aastat, turistide puuduse üle väga ei kurda. Mõned meist olid selles kämpingus teist korda ja said imetleda ka oma kätetööd. Nimelt eelmisel aastal aidati saabudes paika panna viimased segistid ja WC-potid ning torud, et dušid ja vetsud saaks toimima.
Järgmisel päeval asusime teele mägedest alla rannikule. Tee mere äärde kulges kaunite vaadetega mägiteedel, mis aeg-ajalt tunnelite näol läbi kaljude kulgesid (tunnelid on enamasti pimedad ja jubedad, tänapäeva Euroopa standarditele vastavaid on väga vähe).
Euroopa sügavaim Tara jõe kanjon on ligi 80 km pikk, kanjoni kaljuseinad tõusevad ligi 1300 m kõrgusele. Parim võimalus kanjoni ilu imetleda avaneb kuulsal Tara sillal.
Maaliliste vaadete kõrval jäid meelde ka suured prügihunnikud, sest kohalikud viskavad prahi sageli otse jõkke. Ja nii ilmestas lisaks vaadetele kanjonit ka jõekallastelt vee suunas voolavad prügijõed. Montenegro pealinn Podgorica on elanike arvult pisut suurem kui Tartu.
Tavalist linnapilti ilmestasid palmid, viigi- ja granaatõunapuud. Meie peatuskoht asus Utehas. Naabruses asuvad kämpinguomanikud kraaklesid turistide grupi ja raha pärast juba eelmisel aastal, sel aastal tundus see jätkuvat. Kohal, kus buss pargiti, oli iga natukese aja tagant uus omanik ja kõik nõudsid 60-eurost tasu.
Alles kolmandaks päevaks õnnestus selgeks teha, et meie käest on vahendusfirma ammu raha kätte saanud ning me ei kavatse enam sentigi kellelegi maksta.
Järgmised paar päeva kulusid mereäärsete linnade avastamisele. Ligi 30-kraadine palavus valitses vaatamata septembri keskpaigale.
Kotor on üks turistide peamistest sihtkohtadest. Linna ajalugu algab Vana-Rooma ajast. Peamine tõmbenumber on seal imeilus, UNESCO kaitse alla võetud vanalinn. Linnakeses on hulganisti kauplusi ja restorane, jalutuskäigu kaugusele jääb linna kohal mäeküljel seisev kindlus. Sissepääs nii kindlusesse kui ka kirikusse, kus on põnev muuseum, maksab vaid 2 eurot.
Miami ja Riviera
Teine pärl on kindlasti Budva, mida kutsutakse Montenegro Miamiks ja Budva Rivieraks, sest seal on 230 päikeselist päeva aastas ning loomulikult ilusad liivarannad. Linna ajalugu ulatub 2500 aasta taha, olles nii üks vanematest Aadria mere ääres asuvatest linnadest. Nii Kotori kui Budvat laastas 1979. aastal maavärin.
Budva vanalinna taastamiseks kulus kaheksa aastat, tööd lõpetati aastal 1987. Nagu Kotoriski, varjavad vanalinna kitsad tänavad väikseid ärisid ning baare ja restorane. Budvat peetakse ka Montenegro Kuveidiks, sest miljonärid armastavad selles linnas elada. Kinnisvarabuumi ajal 10 aastat tagasi müüsid paljud kohalikud oma maad ja majad rikastele välismaalastele, enamasti Vene kodanikele. Nii on praegu Budva tänavapildis näha väga palju venekeelset reklaami ja silte ning kuulda vene keelt.
Kolmas linnake, mida külastada tasub, on Ulcinj. Sel pole küll Kotori ja Budvaga võrreldavat vanalinna, kuid vanal kindlusemäel on huvitav uidata ning restoranis istudes linnale ja rannale pilk heita. Septembri teises pooles on turismihooaeg läbi ja paljud poekesed juba kinni pandud, aga avastamisrõõmu jagub neiski.
Kindlasti tuleks tavaliselt turismimarsruudilt (palistatud poekeste ja baaridega) ka natuke kõrvale kalduda, et kohalike elust ja toimetamistest aimu saada. Harjumatu on näha igal pool prügi vedelemas ning plätud ehk pole tõesti kõige õigem valik neis linnades liikumiseks.
Hullumeelne liiklus
Teekond läbi Makedoonia Albaaniasse hoidis meeled mõnusalt ärevil, sest polnud teada, kuidas saab ületada piiri või millised on sealsed teed. Ühesõnaga, meie seltskonda ootas ees päev meile tundmatus riigis. Piirini jõudmine võttis üksjagu aega, sest tee oli kitsas ja käänuline, vahepeal tundus, et puudus hoopis.
Lõpuks olime kohal ja piiriületus kulges probleemideta ning tunni pärast sisenesime Albaaniasse. Läbi Albaania sõites ei maganud küll keegi, sest avastamisrõõmu oli kuhjaga. Olgu siis meile juba peaaegu unustatud viisil maisikoristamine, hobused põllul ja teedel, hoogsalt oma ülesandeid täitev politsei, kellel kiiruskaamera seismas kolmjalal ja peidetud suuremasse kingakarpi, taas palju prügi kõikjal vedelemas, mäed jne. Peatused tegime Albaania ühes vanemas linnas Shköderis ning praeguses pealinnas Tiranas.
Shköderi turismiinfost uurisime ka selle kohta, kuidas kohalikus keeles tere ja aitäh öelda. Rõõmsalt naeratav neiu ütles terve lause, mille peale üks meie seast küsis, et kas neil midagi lühemat pole.
Lõpuks saime siiski sõnade hääldused pika ponnistamise peale üles kirjutatud ja harjutasime tütarlapse juhtimisel nende sõnade ütlemist päris hulk aega. Olgu need siis siinkohal ka ära toodud (tere – tundzjatieeta ja aitäh – falimendeerit).
Tiranast jäi meelde üleskaevatud rahvuskangelase järgi nime saanud linna keskne Skanderbegi väljak, kus käisid suured ehitustööd; suveniiripoekeste põud (lõpuks leidsime ühe suurest hotellist); rõõmsad inimesed ja palju lapsi; rohkelt politseinikke, kes tänavatel kaost ainult suurendasid oma segaste märguannetega.
Veel sai selgeks, et Tirana on linn, kus üle tee minekuks peab olema palju julgust, pealehakkamist, mehisust ja reaktsioonikiirust. Ka kõige söakamad meist tunnistasid, et Tiranas tänavaületamine on suur julgustükk. Vahel jäi mulje, et mitte meie ei tulnud vaatama, vaid meid vaadati. Seda ilmselt seepärast, et turiste käib Albaanias ikka veel vähe.
Viimased Albaania lekid (1 euro = 135 lekki, nt Shköderis maksis poes Finluxi automaatpesumasin 205 eurot, kohv baaris 50 eurosenti, 1 liiter diislit maksis 1 euro) aitasid kulutada linnas võõra bussi üles leidnud pastapliiatseid ja võtmehoidjaid müüvad poisikesed.
Tõsise elamuse pakkus ka Albaania nn kiirtee. Lugusid, et Albaanias teid polegi, kindlasti uskuda ei tasu. Laia sileda asfaldiga teel puudusid aga sõiduradade vahelised eraldusjooned ja nii sõitsid autod täpselt seal, kus heaks arvasid!
Samuti polnud märgistatud korraliku asfalttee lõppu, ainult tänu oma tähelepanelikkusele oli hüpe healt asfaldilt peaaegu kruusateele pehmem kui mõnel sõiduautol meist eespool. Pärast Tiranat kulges meie tee juba piki kanjone ja üle mägede Makedoonia poole.