Majanduskriisist räsitud Eesti autotööstus hakkab tasapisi tumedast ajastust välja tulema ning inimeste koondamise asemel värvatakse tööle aina uusi oskustöölisi.
Eesti autotööstus tõstab pead
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis on ekslikult jäänud mulje, et kogu riigi autotööstus koosneb ühest turvavöösid tootvast endisest börsifirmast nimega Norma. Tõenäoliselt pole paljud mõelnudki, et kui nad käivitavad oma autot, reguleerivad salongipuhurit või asetavad reisikotid pakiruumi, puudutavad nad Eestis tehtud autoosi. Kuigi klassikalist autode tootmist meil tõesti pole, on siin mitmeid firmasid, mis toodavad erinevaid juppe Euroopa suurtele autotööstustele.
Salongipuhur Lasnamäelt
Lasnamäel Betooni tänaval, kohas, mida on raske üles leida ning kuhu tavainimene niisama ei satu, tegutseb üle saja inimese tehnika taga, mis on väärt kümneid miljoneid kroone. Oskustööliste ülesanne on toota Skandinaavia suurtele autotööstustele nagu Saab ja Volvo ning väiksemal määral ka brittide Land Roverile erinevaid plastmassist juppe: salongipuhuri avasid, kahe istme vahelisi käetugesid ning ustele kinnitatavaid plastmassdetaile.
Need leiavad läbi teiste Euroopas asuvate tehaste tee ka Eesti tänavatel ringi vuravate sõiduautode interjööri. Näiteks Saab 9-3 ning Volvo S-klassi sõidukitesse.
Otsustaja väisas tehast esmaspäeva õhtul kella viie paiku. Hoone oli peaaegu inimtühi, kuid masinate müra oli piisavalt vali, et ringkäiku tegev Bladhs Eesti juht Kulvo Pendra pidi info jagamiseks häält tõstma ning pilte klõpsiv fotograaf seetõttu ajakirjanikku kaadrist ära nihutama.
«Kella kolmeni vähemalt on maja inimesi täis,» selgitas tegevjuht, lisades, et õhtuks jääb töötajaid vähemaks, sest tootmine on automatiseeritud.
Pea kümne aasta eest Eestis tegevust alustanud Rootsi firma laienes siia odava tööjõu ning hea ettevõtluskliima pärast.
«Ettevõtete tulumaksu meil ju pole, aga dividendidel on,» rääkis Pendra ja täpsustas, et viimaseid pole ettevõttest kunagi võetud ning raha investeeritakse tootmise laiendamisse.
Umbes keskmist palka teenivaid inimesi on tehases kokku 130, mis on 40 võrra rohkem kui majandussurutise raskemal perioodil. Firmajuhi sõnul on hoolimata suurest tööpuudusest keeruline leida head oskustöölist.
Kuigi Pendra kordas, et ka edaspidi plaanitakse värbamist, tunnistas ta parajasti Saabile käetuge kokku paneva töölise selja taga, et eesmärk on kogu see protsess automatiseerituks muuta.
Kasutasin juhust ning uurisin, palju plastmassist vormitud ning Portugalist imporditud nahaga kaetud käetugi ka maksab.
«See on 50 eurot,» kostis Pendra.
Ja selle omahind on? «Natuke vähem,» vastas Pendra. Muiates.
Hiina on kaugel
Pendra sõnul on Eesti autotööstuste põhilised konkurendid Poolas, Tšehhis ning Hiinas, kuid meie omade eelisteks peetakse paindlikkust ning geograafilist lähedust. Viimane tähendab, et siin toodetavad autoosad liiguvad tehasest tehasesse kiiremini kui konteinerlaev Hiina sadamast Euroopasse.
Pendra rääkis ja arutles üheaegselt, et enam ei ole Eesti ikkagi odav riik, kus asju lihtsalt toota. Sestap peab mõtlema pidevalt lisandväärtuse peale ning olema ka autoosade monteerijaks.
Kui tänavu on ettevõtte majandusnäitajad paranema hakanud, siis möödunud aasta lõpetati kahjumiga ning üle 40 protsendi väiksema käibega.
«Langus algas 2008. aasta augustis ja paremuse poole hakkas minema 2009. aasta teises pooles,» selgitas Pendra.
Bladhs ongi üks vähestest autotööstuse firmadest, mis mullu kahjumisse jäi. Samas, ega teistel samuti midagi hõisata pole, sest käive ja kasum langesid neilgi.
Näiteks Tänassilma külas asuva Stoneridge Electronicsi käive kukkus 450 miljonit 321 miljonile kroonile, töötajate arvu vähendati 62 võrra ning kärpekääride vahele jäi tööaeg ja palk.
«Allakäik algas 2008. aasta lõpus, viimases kvartalis,» rääkis firma juht Toomas Papstel.
Papsteli juhitav Rootsi kapitalil põhinev firma toodab Eestis juht- ja lülitmooduleid, alarm- ja lukustussüsteeme ning sõidukimeerikuid. Kui Bladhsi toodang läheb enamasti eraisikute sõidukitesse, siis Stoneridge’i oma leiab tee enamasti Daimleri, MANi, Scania, Volvo ja Renault’ veokitesse. Kommerts- ja erasõidukite suhe on 80/20 esimese kasuks.
«Pöördepunkt on selline suhteline mõiste, aga meie kui tarnija jaoks hakkas paremini minema 2009. aasta kolmandas kvartalis,» rääkis firmajuht.
Sama saatust – langus 2008. aastal ja kasv möödunud aastal – jagas ka Raasikul asuv taftingriiet tootev Mistra-Autex.
Tootmine kolis Rootsi
Firma juhi Priit Tamme sõnul oli löök sedavõrd suurem, sest emafirma otsustas ühe projekti Eestist Rootsi viia, mistõttu kukkus siinne käive 33 protsenti ning üle poolesaja inimese leidis end tänavalt.
«Emafirma tahtis Rootsis töökohad säilitada,» selgitas Tamm.
Praegu töötab tehases aga juba 165 inimest, mis näitab, et masu hakkab firma jaoks mööda saama.
«Tempo järgi oleme tagasi seal, kuskohast me kukkusime,» tunnistas Tamm.
Põrandamatte ning pagasiruumi põrandaid valmistaval Mistra-Autexil on üpris muljetavaldav kliendinimistu: Land Rover, BMW, Daewoo, Volvo ning Volkswagen.
Tõenäoliselt on mitmed eestlasedki oma jalgu Volvo Cross Country sõidukites Mistra mattidele toetanud.
Volkswagenile alustati just hiljuti pagasipõrandate tootmist, täpsemalt Golf Plus mudelile. «Aasta lõpus peaks alustama ka Golfi salongimattide valmistamisega ja järgmisel aastal Mercedese CLK ja SLK mudelitele pagasimaterjalide tootmist,» avaldas firmajuht heameelt.
Tamme sõnul läheb kaup sakslaste Volkswagenile ja skandinaavlaste Volvole otse liinile, ülejäänud tootjad saavad kauba kätte teiste tehaste kaudu.
Mistra-Autexi lähimad konkurendid on Belgias, Saksamaal ja Prantsusmaal. Uurides, miks tootjad Eestit eelistama peaksid, jääb Tamm konkreetse vastuse võlgu.
«Tekstiilitootmises on situatsioon, et tehased on seal, kuhu nad ajalooliselt tekkinud on. Uute ehitamiseks investeeringuid ei tehta,» ütles ta.
Umbes 4-6 protsenti kogu Euroopa taftingriidest tuleb just nende tehasest. Kui julgen väita, et seda on suhteliselt vähe, kostab kärmelt vastus:
«Toota Raasikul midagi, mis moodustab kuus protsenti kogu Euroopa vajadusest, noh, see on midagi,» märkis Tamm.