Igal aastal trükitakse meie planeedil 160 miljardit pangatähte. Valdavalt on raha trükkimine keskpankade monopol, kuid kuni 70 miljardi kupüüri tuleb erasektorist.
Ebakindlas maailmas kasvab tahtmine omada paberraha
17. august 2015, 10:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi inimesed on harjumas elektrooniliste maksetega nii asjade kui teenuste eest, läheb pangatähetööstusel ülihästi, kirjutab Financial Times.
Oma rolli mängib siin maailmamajanduse allakäik. Saksamaal rahatrükiga tegeleva Giesecke & Devrienti ootuste kohaselt kasvab pangatähtede tootmine lähitulevikus viie protsendi jagu aastas.
«Sularaha on kriisiaegadel 100 protsenti usaldusväärne,» ütles Giesecke & Devrienti juhatuse liige Ralf Wintergerst. «Kriisiolukorras on tüüpiline, et nõudlus sularaha järele tõuseb järsult. Põhjus on usaldus päris raha vastu.»
Öeldut kinnitab olukord Kreekas.
Mai lõpu seisuga ringles Kreekas paberraha 45,2 miljardi euro väärtuses – sellist taset nähti viimati 2012. aasta juunis viimase pangajooksu päevil. Tol aastal tuli Euroopa Keskpangal (EKP) transportida Ateenasse ülejäänud euroalalt täiendavaid paberrahavarusid.
45,2 miljardit eurot teeb iga kreeklase kohta natuke üle 4000 euro.
Nagu näitavad EKP andmed, kasvas nõudlus rahatähtede järele hüppeliselt ka pärast USA investeerimispanga Lehman Brothersi kollapsi aastal 2008. Üle kõige haarati 200- ja 500-euroseid: selge märk, et neid kuhjasid kokku ärevil säästjad.
Kriis pole siiski ainus paberraha kasutust kannustav faktor. Stabiilsetes ja arenenud majandustes nagu Saksamaal sooritatakse siiani enam kui pooled maksetest sularahas. Maailma lõikes on vastav protsent suisa 80.
Üheks põhjuseks, miks rahvas finantspaanika ja loodusõnnetuste ajal pangatähti rabab, on võimalus neid silmaga vaadata ja käega katsuda. Kui maailm ümberringi rapub ja väriseb, suureneb soov säilitada oma vara füüsilisel kujul.