«Vabatahtliku kokkusobitumise printsiip konkurentsitingimustes» ei ole just kõige romantilisem viis seletamaks, miks mõned abielluvad ja teised omaette jäävad.
Majandus-Nobeli mudel aitaks abikaasat leida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samas aga võib «otsimise ja klappimise teooriast» omale kaasa leidmisel tõesti kasu olla. Kes mänguteooriast vaimustuvad, võiksid seda näiteks paaritumismänguks nimetada.
Fakt jääb aga faktiks: ülalmainitud teooria autorid pärjati eile majandusteaduste vallas Nobeli preemiaga.
Kokkuklappimise teooriaid, millele käesolevaga küllap realistlikumaid rakendusi pakuti, olid autorid sepistanud juba varem. 1988. aastal kirjutas üks laureaate Dale Mortensen oma teadustöös järgmist: «Selleks, et leida partner ja jõuda selgusele, kuivõrd ebakindel ja ettearvamatu on mistahes partnerluse väärtus, kulub aega.»
Mis küll vaevalt lohutab teismelist, kes oma esimest armastust taga nutab. Aga vähemalt võtab tänavune võidutöö majandusmudelina hästi kokku selle, kuvõrd tujukas ja ebausaldusväärne inimsüda olla võib.
Ning vaieldamatult on otsijatel teadusmeeste tähelepanekutest üht-teist õppida. «Mudelite peamine järelm seisneb selles,» kirjutab Mortensen, «et mõned nendest tulenevad arvestatavad ja vastuvõetavad kooslused tulevikus lagunevad – vaatamata sellele, et asjaosalised on nimetatud võimalusest täiel määral teadlikud.»
Sellest lähtuvalt peaksid Mortenseni ja tema koolkonna õpilased jätkama partnerite otsinguid, andes endale samas aru tõsiasjast, et lahutuse võimalust ei saa täielikult välistada.
Otsingumudeli teatud variatsioonide puhul jõuame intrigeeriva järelduseni, et üksikud inimesed võivad teha saatusliku vea, kui nad liiga vara kellegi kasuks ära otsustavad.
Kui inimene otsijateringist välja astub, siis ei arvesta ta kahjuks sellega, et asetab raskesse olukorda kõik teised vallalised isikud, kes endale sobivat kaasat leida üritavad. Teoreetiliselt võiks siin olla põhjust toetuste maksmiseks ootajatele. Nagu kirjutab Mortensen, võiks «iga vallalise staatuses veedetud ajaperioodi eest maksta teatud kompensatsiooni».
Et poliitikud rõõmuga selliseid summasid maksma tõttaksid, ei tasu loomulikult loota.
Tööturule vaadates selgub teooria vettpidavus aga otsekohe. Sest seal on analoogiline subsiidium töötustoetuste näol juba olemas.
Copyright The Financial Times Limited 2010.