G20 kujuneb suureks madinaks valuutade ümber

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
G20 riikide esindajad Londoni tippkohtumisel.
G20 riikide esindajad Londoni tippkohtumisel. Foto: AP / Scanpix

Vaesed lõunakorealased. Nad lootsid nii väga, et novembrikuine G20 tippkohtumine Seoulis toob vaevatud valitsustele finantsjulgeoleku, pankadele kindlad kapitalinõuded ning vaestele maadele investeeringuid.

Tegelikult tulevad aga maailma liidrid lihtsalt nende õuele valuutakursside pärast kaklema.

Lööming hakkas tuure üles võtma juba Rahvusvahelise Valuutafondi aastakoosolekul, mis läinud nädalavahetusel omadega rappa jooksis.

USA oli tükk aega Hiinat materdanud, süüdistades viimast vahetuskursi manipuleerimises ja globaalsete jooksevkontode tasakaalu rikkumises. Ootamatult aga ajas end püsti ja sööstis vasturünnaule Hiina keskpanga president Zhou Xiaochuan. Kui USA plaanib taas raha trükkima ja dollareid turgudele pumpama hakata, ajab see tasakaalu veelgi rohkem paigast ära ning sularaha sissevool võib arenevad majandused sootuks uputada, väitis ta.

Asja iroonia peitub selles, et keskpankur on tegelikult ise Hiinas kõige häälekamalt jüaani kiiremat kallinemist nõutanud.

Samal ajal jooksis rööbastelt ka IMFi viimane katse maailmas tasakaalu jalule seada. Seda siis järjekordse majanduskoostöö mehhanismi abil. Mis pole ka mingi üllatus, kuna selle ilma haigusi diagnoositakse reeglina valesti. Näiteks usuvad paljud, et hõõrumised tulenevad peamiselt sellest, et koostööd on lihtsalt raske korraldada. Tegelikul on häda põhjus, et eri leerid analüüsivad maailma täiesti erineva nurga alt.

Põhimõtteliselt võiks koostööd korraldada kahel viisil. Esimene oleks võita ära kollektiivse käitumisega kaasnev dilemma – kui riikidel on käes samad andmed ja lahendustki teatakse, siis kes garanteeriks, et teised kaasa tulevad? Hea näide oleks kalapüügikvoodid: kõik riigid ja kõik kalalaevade kaptenid võivad olla nõus, et kalavarusid tuleb hoida. Aga mitte keegi ei ole nõus püügimahtu vähendama.

Teine viis on keerukam ja poliitilisem: saavutada rahvusvaheline koostöö, mõjutades debatti liikmesriikides. See on ju sisuliselt Maailma Kaubandusorganisatsiooni põhiülesanne. Näiteks peaksid nad oskama veenda valitsusi, et nood kärbiksid põllumajandustoetusi – vastutasuks selle eest, et tootjatele tagatakse juurdepääs välisturgudele.

IMF näib peamiselt rõhuvat selle peale, et käiku tuleb lasta see esimene ehk siis koordineeriv lähemine.

Probleem ei seisne aga nõrgas koordineerimises, vaid radikaalselt erinevates maailmavaadetes. Peking ei ole lihtsalt nõus väitega, et globaalse segaduse põhjuseks on nende liiga odav valuuta. Pigem on nad seda meelt, et USA jooksevkontoja riigieelarve puudujäägid on nende oma süü.

USAs arvatakse üldiselt, et nende jooksevkonto on miinuses Aasiasse kogunenud liigsuurte säästude tõttu. Nii et lahendus peaks tulema idast.

Küsimus ei ole seega, kes astub esimese sammu. Vaid pigem, kas keegi üldse mingi sammu astub. Ja kui, siis mis suunas?

Seega võib väita, et lahendust ei tule, kuna lahendust ei ole. Enamik IMFis esindatud riike, eriti arenevad turud, on oma seisukohtade poolest kusagil USA ja Hiina vahepeal. Nad on mures, et Hiina odav valuuta õõnestab nende tööstuse jalgealust, kuid kardavad ka, et investorid oma odavalt laenatud dollaritega nende valuutad kõrgeid intresse ihaldades üles suruvad.

Kahevahel on ka arenenud riigid. Nagu Dominic Wilson Goldman Sachsist rõhutab, võib raha juurdetrükkimine põhimõtteliselt globaalmajandust stimuleerida, kui teised keskpangad sellega kaasa tulevad – kasvõi lihtsalt soovist, et nende omad valuutad ei kallineks ja et nad ei peaks oma poliitikat karmistama.

See toimiks aga vaid siis, kui ülejäänud keskpangad oleksid raha juurdetrükkimise vajalikkuses veendunud. Selleks peaks aga keegi Euroopa Keskpangale ja Euroopa poliitikutele otsustavalt augu pähe rääkima.

Bürokraatlikud manööverdused – isegi kui neid sooritab selline meisterdiplomaat nagu IMFi boss Dominique Strauss-Kahn – ei sunni iial koostööle riike, kel on maailma asjadest niivõrd erinev arusaamine.

Copyright The Financial Times Limited 2010.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles