Eesti neiu edendab Jaapanis rasketööstust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raile Rauk on blond eestlanna, kes töötab Jaapanis Mitsubishi kontsernis. Ülikoolis ärijuhtimist ja raamatupidamist õppinud Rauki ülesandeks on hankida tööstusseadmete osasid, näiteks konteinerkraanade ehituseks.
Pärast keskkooli lõppu sai Rauk Ritsumeikan Asia Pacificu ülikoolilt stipendiumi Jaapanisse õppima minekuks ja kolis väikelinna Bepusse, mis asub enam kui 1000 kilomeetrit Tokyost lõunas Kyushu saarel. Ta õppis rahvusvahelises ülikoolis, kus umbes pooled õpilastest olid välismaalt, ülejäänud Jaapanist.
Kuidas te Mitsubishisse tööle sattusite?
Ülikooli viimasel aastal kandideerisin tööle mitmesse ettevõttesse. Jaapanis käib tööotsimine veidi teistmoodi kui Eestis. Näiteks tuleb kõik elulookirjeldused kirjutada käsitsi ja kui midagi läheb valesti, peab otsast peale hakkama.
Uued töötajad alustavad enamasti ühel ajal, märtsi lõpus või aprilli alguses. Minuga koos võeti tööle 700–800 inimest. Kandideerimiseks tuli teha ka matemaatika- ja loogikateste. Minu testitulemustesse suhtuti küll pisut leebemalt, kuna tegin neid võõras keeles. Käisin kolmel intervjuul ja lõpuks osutusin valituks.
Kas ettevõte valmistas teid kuidagi tööks ette?
Enne tööleasumist oli meil kaks kuud igasuguseid koolitusi. Kuigi töötan kontoris, veetsin ühe osa koolitusest tehases, kus tööstusseadmeid kokku pannakse. Jaapanis pööratakse palju tähelepanu ohutusele. Tehasesse tööle minnes peab kõigepealt üle vaatama, et nööbid oleksid kinni ja ülema «Yosh». Siis vaatad, et saapapaelad oleksid kinni kontrollid kiivrit ja ütled taas «Yosh».
Üle peab kontrollima ka enda kõrval oleva inimese nööbid, paela ja kiivri, neile näpuga osutama ja «Yosh» ütlema. (Sõnal «Yosh» on palju tähendusi, ka «korras», «hea», «tehtud» – toim.)
Jaapanlastest töötajad veetsid mõne päeva ettenähtud koolitusest ka Jaapani kaitseväes. Paraku sinna ma välismaalasena minna ei saanud. Ühtekuuluvustunde ja vastupidavuse treenimiseks oli üks koolituspäev, kus kõndisime 40 kilomeetrit. Ettevõte oli töötajatele ette näinud ka inglise keele koolituse. Vaatamata sellele, et sain esimeses testis maksimumtulemused, pean teistega koos tundides käima. Kui tulemused poole aastaga paranevad, on töötajatel võimalik saada umbes 1000 krooni preemiat.
Kas jaapani keelega raskusi ei ole?
Kuna pean enamasti läbirääkimisi kohalike ettevõtetega, käib kogu töö jaapani keeles. Samuti on jaapanikeelsed joonised, mille põhjal masinaosasid ostan. Ma töötan hankijana ja firmade esindajad, kellega läbirääkimisi pean, on huvitatud sellest, et mulle müüa.
Seega ei saa nad pahandada, kui teen mõne keelevea. Vahel kasutavad nad minuga rääkimiseks ka üliviisakat jaapani keelt, mida igapäevaelus sageli ei kuule. Mõnikord on teiste firmade esindajad minuga kokkusaamiseks ära õppinud lausa paar eestikeelset väljendit.
Mis on kõige kallim tehing, mille olete teinud?
Kõige kallim seade, mille olen ostnud, maksis 20 miljonit jeeni ehk pea kolm miljonit krooni. See hind oli alghinnast ligi kolmandiku odavam. Kuna ka Jaapani majanduses ei ole kõige paremad ajad, on konkurentsi ja väheste tellimuste tõttu paljud ettevõtted nõus hindu langetama.
Kas te olete ainuke välismaalane ettevõttes?
Üks põhjusi, miks mind tööle võeti, on ettevõtte soov olla rahvusvaheline. Minuga ühel aja palgati teistesse osakondadesse veel viis hiinlast ja üks korealane. Töötan jaapanlastega sarnastel tingimustel ehk eeldusel, et jään firmasse tööle pensionini. See on üks põhjuseid, miks firmad on nõus oma töötajatesse palju investeerima.
Kui suured on naiste võimalused karjääri teha?
Enamasti töötavad naised sekretäritöö ja asjaajamisega seotud ametikohtadel. Kõige olulisem on, mis tüüpi kooli on inimene lõpetanud. Naised, kes on lõpetanud nelja-aastase ülikooli, saavad ka ametiredelil ülespoole liikuda.
Mina ja üks hiinlanna oleme meeskonna ainukesed naised, kes on lõpetanud ülikooli ning töötavad samadel tingimustel kui kohalikud mehed.
Kuidas näeb välja teie tavaline tööpäev?
Tööpäev algab kell 8.15 hommikuvõimlemisega. Juba kell 8.05 hakkab mängima muusika, mis tööpäeva algust tähistab. Päeva jooksul kohtun firmade esindajatega, pean hinnaläbirääkimisi ja helistan ettevõtetesse pakkumiste saamiseks. Alguses olid just telefonivestlused kõige raskemad. Kirjutasin enne üles, mida pean täpselt ütlema.
Tööpäev lõpeb tavaliselt umbes kell kaheksa õhtul. Kuigi ametlikult on tööpäeva lõpp kell viis, on kombeks jääda tööle kauemaks. Olen kuulnud, et inimesed töötavad vahetevahel kuni kella kaheni hommikul ning tulevad järgmisel päeval jälle kella kaheksaks tööle.
Jaapani ettevõtetes on kombeks, et lisaks oma töökohustustele on inimestel veel ülesandeid, nagu näiteks tolmu pühkimine või tee keetmine teistele töötajatele. Mõnenädalaste vahedega on minu kohustus pühkida tolmu ja mõnel nädalal teha teed. Mehed peavad näiteks kontoris aknaid pesema.
Kuidas tugevdatakse firmas ühtekuuluvustunnet?
Kuulsin, et veel viis aastat tagasi ei tohtinud firma parkimisplatsile sõita ühegi autoga, mis ei ole meie ettevõttes tehtud. Meil on olemas korporatsiooni laul, mida ma ise veel kuulnud ei ole. Hiroshimas korraldasime kevadfestivali, millest ei võtnud osa ainult töötajad, vaid sinna võisid tulla kõik linnaelanikud.
Jaapanis on suurfirmadel ka oma spordimeeskonnad. Meeskonna liikmed käivad pool päeva kontoris tööl ja teise poole päevast teevad trenni. Meie osakonnal on pesapallimeeskond.
Oma meeskonna mänge võib töö ajast vaatama minna. Nende toetuseks läheb igal kuul kõigi töötajate palgast maha 500 jeeni ehk 70 krooni. Koolitusel said kõik uued töötajad endale pesapallimeeskonna logoga nokkmütsid.
Kui palju aastas puhkust antakse?
Juulis on ette nähtud suvepuhkust kümme päeva. Lisaks saab võtta 20 päeva palgalist puhkust aastas, seda ei võeta aga tavaliselt välja korraga, vaid mõne päeva kaupa. Lisaks on siin palju riigipühasid, millal tööle minema ei pea.
Kui kauaks plaanite Jaapanisse jääda?
Minu firmas on kolmeaastane rotatsioonisüsteem. See tähendab, et pärast kolme aastat töötamist vahetavad inimesed ametit. Esimesed kolm aastat tahan kindlasti olla Jaapanis. Pärast seda vaatan, kuhu mind tööle suunatakse.