Videotest: Eestis tehakse Hercule Poirot’ väärilisi elektrijalgrattaid

Hendrik Alla
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Murphy seadus sedastab: ükskõik, kuhu te jalgrattal ei sõidaks, on see alati vastutuult ja ülesmäge. See reegel kaotab kehtivuse siis, kui istumise alla on elektrijalgratas.

Ööbik on 250-vatise esirummus paikneva elektrimootoriga jalgratas. Nagu tuhanded teised sellised. Mootor aktiveerub vaid siis, kui sõitja pedaalidele vajutab ning lõpetab abistamise, kui kiirus tõuseb 25 km/h. Täpselt Euroopa liidu reeglite järgi. Kõik, mis üle selle, kvalifitseerub juba minimopeediks. Tähelepanuväärne on ta kahel põhjusel: ehitatud Eestis ning varustatud samuti Eesti päritolu nutilahendusega.

Ööbikud paistavad silma oma klassikalise disaini, kvaliteetsete komponentide ja laitmatu koostekvaliteedi poolest. Tõsi küll, enamus komponente tuleb piiri tagant: Hiinast, Taiwanist, Jaapanist, Kanadast ja Euroopast. Eestis pannakse need kõik kokku ja valmistatakse vineerist akukastid. Üldmulje on selline, et ka tuntud snoob Hercule Poirot ei leiaks millegi üle nuriseda. Džentelmeni vääriline sõiduriist.

Ööbikuga sõitmine on nagu haldjate mäng soojas suveöös. Sujuv, vaikne ja kerge. Mõnede pedaalianduritega elektrirataste puhul olen täheldanud, et anduril kulub natuke aega aru saamiseks, mida sõitja teeb ja kui siis rakendub, rebib järsu jõnksuga edasi. Ööbik on sujuv. Panin ratta proovile Ehitajate tee Nõmme mäe tõusul, kust olen oma elu jooksul lugematuid kordi erinevate ratastega end üles pressinud. Ööbiku puhul kulges see nagu lifti või liikurteega: ei mingit märgatavat pingutust. Vaata videost, kuidas test sujus!

Ööbiku 10,6 ampertunnisest liitium-ioon akust jagub ühe laadimisega ca 50 kilomeetri läbimiseks, sõltub, kui palju tee ülesmäge ja vastutuult läheb. Laadida seda spetsiaalse laadija abil tavalisest seinakontaktist.

Kaal ja hind

Kõik on kaunis niikaua, kuni jalgratas kasutajat edasi toimetab, mitte vastupidi. Tõsi küll, kui aku peaks ootamatult tühjaks saama, võib erilise pingutuseta sõitu kondiauruga jätkata. Aga kui on vaja ratas mööda treppi neljandale korrusele vedada, siis läheb asi hapuks: tänu akudele kaalub Ööbik ca 20 kg.

Hind on samuti soolane: lihtsam mudel maksab alates 2600 eurost. Põhimõtteliselt saab mõne pliiakudega hiinaka juba 500 euroga kätte. Aga vahe on nagu Bentleyl ja Ladal. Ja juba 2000 euro eest võib osta mingisuguse auto, mis võtmest käima läheb ja bensiini põletades edasi liigub. Ööbiku sihtgrupp on ilmselgelt inimesed, kes hindavad stiili ning kvaliteeti ja on valmis selle eest maksma. Ööbiku loojad on teadlikud, et selliseid inimesi võib leida jõukas Lääne-Euroopas ja vaatavad turunduspilguga sinnapoole.

Nutiratas

Unikaalseks teeb Ööbiku standardvarustuses olev coModule rakendus, mis ühendab ratta Bluetoothi abil omaniku nutitelefoniga. See jälgib aku laetust ning annab sõidustiili ja ümbruskonna kaardi abil teada, kui kaugele veel sõita saab. Lisaks on ratas varustatud GPS mooduli ja SIM kaardiga ning saadab omanikule sõnumi, kui peaks viimase teadmata «jalutama» minema. Eesti idufirma coModule trügib praegu laia maailma kiiresti kasvavale elektrirataste turule ning loodab, et suured tootjad hakkavad seda oma masstoodangus kasutama. Rakendus on nii huvitav, et hakkan uurima, kas saaks seda paigaldada ka oma juba olemasolevale elektrirattale. Lähemalt vaata comodule.com.

Praegu ehitatud ja tellitud Ööbikud võib seni üles lugeda ühe inimese sõrmedel. Kõigi Ööbiku mudelitega ja nende tehniliste andmetega saab tutvuda siin.

Tegijad

Ööbiku taga seisavad kolm noort meest:

Ardo Kaurit (24)
Professionaalne krossisõitja, sealt tulnud ka huvi ja kokkupuude erinevate kahe-, kolme- ja neljarattaliste sõidukitega, mootorite ja muu sarnasega.
Kogemus: tootearendus/turundus firmas Nisor OÜ (mootorratta rehvivahetus puki arendus ja turundus)
Haridus: lõpetanud TTÜ mehhatroonika bakalaureuseõppe, hetkel magistriõppes tootmistehnika ja juhtimise erialal

Hannes Laar (24)
8-aastase töökogemusega jalgrattatehnik ja -entusiast.
Haridus: hetkel inseneriõppes 4. kursusel TTÜ tööstus- ja tsiviilehituse erialal

Rait Udumäe (27)
Mitmeaastane kogemus mootorrataste restaureerimisel, ehitanud ise CNC freespingi, hetkel tegev laserlõikuses.
Haridus: lõpetanud masinaehituse eriala TTKs, hetkel lõpetamas TTÜ magistriõpet elektriajamite ja jõuelektroonika erialal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles