Petis või ullike?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elen Erm
Elen Erm Foto: EY

„Ausa tööga rikkaks ei saa“ on eestlasele teada-tuntud kõnekäänd. Kui palju peitub selles tõde ettevõtete igapäevaelu ja juhtide töö kontekstis? Kas pettusest mitte teadlik olemine tähendab, et seda ei toimu ja naiivsus vabastab vastutusest? Kindlasti mitte, ei seaduse ega ärieetika kontekstis. Iseasi on aga see, mida näevad juhid pettuse ja manipuleerimisena ning kuidas sellest hoiduvad.

Kui suur on ümbritseva keskkonna surve ettevõtete juhtidele oma ettevõtte juhtimisel pettuste toime panemiseks ning finantstulemustega manipuleerimiseks? EY varasemad uuringud on näidanud, et ligi pool ettevõtete juhtidest on teadlikud, et nende organisatsioonis manipuleeritakse finantstulemustega, et vastata omanike ning investorite ootustele. Kui turgude kasvust tulenevaid ootusi ja plaane täita ei suudeta, on ahvatlus näidata müüki suuremana ning kulusid väiksemana suur. Veel enam, ettevõtte tulemustega manipuleerimine ning altkäemaksu pakkumine on teatud juhtudel hädavajalik – väljapääsmatu olukord, millega juhid edu saavutamiseks oma igapäevatöös peavad silmitsi seisma.

Pea igal suuremal ja endast lugupidaval ettevõttel on olemas riskide juhtimise protsess, mis muuhulgas peaks maandama ka pettuseriske. Protsess paberil üksi aga riske ei maanda ja pettusi ära ei hoia. Riskidele, eetikale ja väärtustele tuleb igapäevaselt tähelepanu pöörata. Vastasel juhul on vale väita, et ettevõttes tegeletakse riskide juhtimise ja pettuste ennetamisega.

Üle poole ettevõtete juhtidest usuvad siiralt, et olemasolev protsess töötab, samas kui paljud töötajad ei ole kas protsessi olemasolust teadlikud, ei teadvusta seda oma töös või kahtlevad olemasolevast protsessist lähtuva riskide maandamise praktika tõhususes ja vajalikkuses. Ettevõtete juhid, kes on teadvustanud riske enda ümber ja peavad seda võimalikuks ka enda ettevõttes, omavad paremat kontrolli ettevõttes toimuva üle kui need juhid, kes küll tunnistavad riskide olemasolu, kuid ei usu nende eksistentsi enda ettevõttes.

Eduka riskijuhtimise eelduseks on riskide tuvastamise ja nende täpse sõnastamise kõrval ka nendega tegelemine. Oluline on riskide teadvustamine mitte ainult juhtide tasandil, vaid ka kõikidel teistel tasanditel. Töötaja peaks teadma, mis on teadlikult tehtud pettuse ning selle varjamise tagajärg. Töötaja poolt teadmatusest toime pandud pettus tuleneb teema käsitlemise puudulikkusest ning on seotud juhi eeskuju ja eetikaga. Kuna juhi roll on olla ettevõtte liider ja eeskuju, siis sõltub töötajate suhtumine riskidesse ja pettustesse suuresti juhist endast. Kui juht ei tunne huvi, ei hooli ega pööra tähelepanu, siis ei saa seda eeldada ka töötajatelt.

Vaid vähesed juhid on valmis tunnistama pettusi oma enda ettevõttes.  Keerulistele finantsandmetega seotud küsimustele ei keskenduta ja ei proovita aru saada nende tagamaid ja selle taga pettus end tihti varjabki. Selle asemel et pea liiva alla peita ning inimesi pimesi usaldada, peaksid juhid rohkem küsimusi esitama mõistmaks nendele esitatud raportite ning aruannete tegelikke tagamaid. Aruande läbilugemisest pettuste paljastamiseks ei piisa, vaja on põhjalikumat analüüsi. Oluline on näha põhjuseid, aru saada taustal toimuvatest protsessidest ning küsida sellest lähtuvalt õigeid küsimusi. Juhi huvi puudumine ja oskamatus lugeda aruandeid annab vaba voli hoolimatusele töötajate tegevuses ja suhtumises, mille tagajärjeks võib olla pettus.

Autor: Elen Erm – vanemkonsultant, auditiosakond

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles