Sellist parlamenti kohtab haruharva, kus kaks peamist parteid on küll rivaalid, kuid hääletavad 80 protsendil juhtudest sama moodi. Kuid just nii on pärast mullu mais toimunud valimisi lood Euroopa Parlamendis, kirjutab Financial Timesi Euroopa toimetaja Tony Barber.
Kõigepealt fakte: 2014. aasta juulist detsembrini on paremtsentristlik Euroopa Rahvapartei (EPP) ja vasaktsentristlike sotsiaaldemokraatide fraktsioon (PES) hääletanud koos neljal korral viiest. Üsna tavapäraselt liitusid nendega ka tsentristidest liberaalid (ALDE).
Nimetatud kolm jõudu, kõik veendunud Euroopa integratsiooni pooldajad, omavad parlamendis peaaegu kahe-kolmandikulist enamust – 478 kohta 751st.
Kontrastiks sellele on väiksemad fraktsioonid, mis kalduvad rohkem vasemale või paremale, üldiselt peksupoisteks osutunud. Mitte kõik poliitikud neis erakondades pole ELi vastu, kuid siiski võib väita, et hääled europarlamendis ei asetu klassikaliselt vasakleer parema vastu või vastupidi. Pigem on nii, et euroopameelsed vastanduvad vaenlaste ja kriitikutega.
Nagu kirjutas oma veebruarikuises raportis europarlamenti valvsalt vaatlev VoteWatch Europe, teeb paremtsentristide, liberaalide ja vasaktsentristide harmoonia «rahva jaoks palju raskemaks mõista, millised on nende põhivoolu poliitiliste jõudude poolt pakutavad alternatiivid, ning seetõttu ei seostu kodanikud mitte ühega neist».
Isegi, kui põhivoolule vastu sõudvate parteide programmides on raske leida asjalikke lahendusi Euroopale, ei ole demokraatiat ega europarlamendi legitiimsust silmas pidades tervislik, et peavoolu parteid omavahel sellised semud on.
Kui kaevuda veidi kaugemale minevikku, siis selgub, et EPP ja PES hääletasid üsna üksmeelselt juba enne 2014. aasta mai valimisi – ehk siis enne seda, kui peavoolust irduvad erakonnad valimistel edu hakkasid kogema. Käsikäes hääletati 73 protsendil juhtudest. Vaid 7 protsenti vähem, kui nüüd.
Valijatel võiks tekkida tunne, et neil on millegi vahel valida.