Miks riik ei soodusta väiksemaid küttearveid?
11. september 2010, 11:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Külmaperiood on lähenemas ja vähemalt siinkirjutaja juba natuke pelgab küttearveid, mis läbi korteriühistu talvekuudel postkasti jõuavad.
Tegelikult on olemas moodus, kuidas saaks tülikaid küttearveid vähendada, kuid vastava seadusandluse puudumise tõttu võib sellest vaid unistama jäädagi.
Jutt käib küttekulujaoturitest. Väikestest tehnikajuppidest, mis radiaatori külge paigaldamisel mõõdavad tuppa lastava soojuse hulka.
Praegu käib kütte hulga arvutamine ju teatavasti nii, et kogu maja küte jaotatakse korterite ja nende ruutmeetrite vahel ära. See tähendab, et need, kes tarbivad vähem, peavad kinni maksma ka rohkem soojust armastavate inimeste kütte. Kulujaotur võimaldaks maksta vaid enda ja väiksemal määral ka nö kaduva soojuse eest.
Võib julgelt väita, et enamus majades taolist mõõdikut paigaldatud ei ole. Ja ei peagi olema, kuna seadus selleks ei kohusta.
Seega on kõik korteriühistu käes, kuid nagu tunnistab ka Eesti Korteriühistute Liidu juhatuse liige Urmas Mardi, on vähesed need juhud, kui ühistu koosolekul millegi üle täielikule üksmeelele jõutakse. Eriti rahaasjus, kus alumiste korruste elanikele on tähtis kiuksuv uks ning ülemistele lekkiv katus. Otsusta siis, mis esmalt korda teha.
Mardi räägib, et kui kui jaotur on peal, on võimalik mõõta konkreetselt ühe korteri reaalset soojustarbimist ning ei pea maksma teiste küttekulu kinni. Ilma ühistu kokkuleppeta pole seda aga vaid enda korterisse mõtet paigaldada, kuna arveid vaid ühe näidu põhjal esitada ei saa.
Praegu reguleerib kulude jaotamist majandusministeeriumi säästva energia talituse juhataja Madis Laaniste sõnul kõige otsesemalt korteriühistuseaduse §4 lg 2, mille kohaselt määratakse kulude jagamise printsiibid ühistu põhikirjast tuleneva korra alusel üldkoosolekul.
Seega tuleb leida ikkagi konsensus erinevate prioriteetidega indiviidide vahel. See oleks aga palju lihtsam, kui seadusega koht kätte näidatakse.