Eesti riik aastal 2015 – hea taktik, kehv strateeg

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: EY

Hiljutise vabariigi aastapäeva puhul oleks sobilik vaadata, mida riik on oma 97. eluaasta jooksul teha suutnud. Kahjuks leiab viimasest aastast hulgi näiteid, kus riik käitub teatud mõttes nagu ühepäevaperemees – kogu mäng on suunatud lühiajaliste eesmärkide saavutamisele ning homne päev on kauge tulevik, mille pärast täna muretseda ei maksa.

Veel natuke rohkem kui kümmekond aastat tagasi oli valitsusel Eesti jaoks kindel suund – astuda NATOsse ning Euroopa Liitu. Viis aastat hiljem oli meil kurss euroalaga ühinemise poole, mille nimel tehti märkimisväärseid pingutusi eelarve puudujäägi vähendamiseks, muuhulgas erastati lõplikult Eesti Telekom. Kahjuks tekib vägisi tunne, et eelarve puudujäägi kriteeriumi täitmise eesmärgist kaugemale pole me pärast euro kasutuselevõttu tegelikult jõudnud.

Viimase aasta jooksul jõustunud seaduste nimekirjast leiame mitmeid seaduseid, mis on ühiskonnas laiemat kõlapinda leidnud. Vedelkütuse erimärgistamise seaduse muudatus ja „tuhandeeuroste arvete deklareerimise seadus“ – need on vaid mõned näited aktidest, mis on jõustatud seadusandja poolt kiirustades. Küüniline isik otsiks selliste seaduste tagant soovi vahendeid valimata riigieelarvet täita – küll maksusubjektid hambaid kiristades arve tasuvad.

Murettekitavaid ilminguid leiab ka seaduseelnõudest. Alles hiljuti üritas Keskkonnaministeerium läbi suruda seadust, mis tõstaks olulisel määral keskkonnatasusid ilma piisava analüüsita, mis oleks selle mõju tööstusharude jätkusuutlikkusele ja riigi kogutuludele. Õnneks saadi sellega õigel hetkel pidama – Rahandusministeeriumi vastukirjas Keskkonnaministeeriumile seisab must valgel fraas: "Mööname, et teie lähenemine aitas paremini tagada teie lühemaajalisi eesmärke, kuid selle tõttu on tekkinud olukord, kus alles on selgumas nimetatud määruseid toetav keskkonnatasude süsteem ja keskkonnatasu määrade kujunemise alused." Probleem ise on tegelikult veelgi laiem – veel täna, 24 aastat pärast taasiseseisvumist, puudub meil riiklik strateegia maavarade kasutamiseks. See-eest leidub aga aega erimärgistatud kütteõli regulatsioonide täpsustamiseks.

Huvipakkuv oli ka hiljutine diskussioon riigivõlakirjade emiteerimise üle. Erinevatest allikatest oli teiste argumentide seas kuulda ka väidet, et niisama ei ole mõistlik laenu võtta. Ühest küljest on raske sellega mitte nõus olla, teisest küljest tekkis tahes-tahtmata küsimus, kas riigil ei ole laual ühtegi projekti, mille oodatav tulusus ületaks riigivõlakirja oma? Alles hiljuti viidi läbi konkurss neljale ministeeriumile hoone ehitamiseks, võttes selle kahekümneks aastaks rendile ning makstes kinni sealjuures arendaja kasumi ja finantseerimiskulu – mis muuseas on märkimisväärselt kõrgem kui riigi enda oma – selle asemel, et ehitada hoone valmis riigi enda finantseerimisel, mis oleks kõigi eelduste kohaselt tulnud tunduvalt soodsam.

Valimiste käigus lubasid pea kõik erakonnad jälle maksusoodustusi ja miinimumpalga tõusu – taktikalist, kuid mitte strateegilist lahendust. Piltlikult öeldes – selle asemel, et haiget organit ravida, pannakse peale lihtsalt väikene plaaster. Ma ootan kannatamatult, millal ilmub ja saab võimule erakond, kes vaatab oma ninaotsast kaugemale ning lubab konkreetse tegevusplaani abil tõsta riigi rahvusvahelist konkurentsivõimet. Konkurentsivõime paranemine tooks iseenesest kaasa kõrgemad palgad ning lõpptulemusena oleks sel hoopis laiaulatuslikum ja pikemaajalisem mõju kui järjekordsel töötasu alammäära kehtestamise määruse vastuvõtmisel. Rohkem strateegiat paluks!

Autor: Kristjan Kõrgmaa, EY tehingute nõustamise osakonna juhtivkonsultant

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles