Must, valge ning kõik ülejäänud 50 pettuse varjundit

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oksana Romanova
Oksana Romanova Foto: EY

 „Everyone was greedy. I just went along. “ B.L. Madoff [1]

Kõikidel äritegevusega seotud pettustel – pahatahtlik manipuleerimine finantsaruandlusega, rahapesu, omastamine, kelmus, mõjuvõimu või usalduse kuritarvitamine ja volituste piiride eiramine, altkäemaksu pakkumine, vahendamine või vastuvõtmine, ning igasugune muu aususe printsiipide rikkumine – on ainsaks piiriks inimese leidlikkus ja loomingulisus. Kõikide nimetatud pettuste ühiseks tunnusjooneks ongi inimene ning tema enda väärtused ja arvamus hea-halva kriteeriumitest.

Ühtedeks püsivateks müütideks ja Eestis enim levinud väärarusaamadeks petturitest ja pettustest organisatsioonides on, et „meie inimesed ei saa pettust toime panna“ ning „me saaks kiiresti teada, kui midagi juhtuks, sest me jälgime oma tegevusega kaasnevaid ohte“. Tõsi on, et me näeme ainult seda, mis me soovime näha. Psühholoogid nimetavad sellist käitumist „kinnituse otsimiseks“ – inimese kalduvuseks otsida tõendusi, mis kinnitavad meie ootusi, ja ignoreerida sellele mittevastavat. Kardetakse pettuda oma kolleegis või (pikaajalises) partneris ning  tihti ei teata ka, mida selle teadmisega täpselt edasi teha. Praktika näitab, et iga äriorganisatsiooni tippjuhtkonnal on selge nägemus sellest, kuidas võiks teenida järgmise miljoni kasumit. Sageli on vähem selge aga see, milliseid meetmeid peaks rakendama, et vältida järgmise miljonieurolise pettuse ohvriks langemist.

Tihti saabub hetk, kui enam lihtsalt ei saa teatud ohumärke ignoreerida. Esimeseks ohumärgiks on Eesti keskastme ja tippjuhtide arvamused pettusest ja korruptsioonist. Eestis 2014. aasta suvel läbiviidud pettuseriskide alase uuringu kohaselt[2] hindab 34% juhtidest  korruptsiooni enda ärivaldkonnas laialt levinuks. Võrdluseks tasuks siinkohal vaadata meie lähi-partnerriikide juhtide hinnanguid: ainult 2% Soome ja Taani ning 6% Rootsi ärimeestest usub, et korruptsioon on nende tegevussektoris loomulik nähtus. Samas on ka võimalik, et Eesti  juhid on olnud oma hinnangutes konservatiivsemad või ausamad kui Põhjamaade kolleegid. Veelgi kriitilisemaks muutub see olukord, kui vaadata vastuseid teistele küsimustele. Näiteks on 13% juhtidelt küsitud ärialases situatsioonis altkäemaksu (võrreldes 2%-ga Rootsis või 4%-ga Soomes) ja 15% leiab, et finantstulemuste tegelikkusest parem kajastamine on aktsepteeritav. Viimane tähendab sisuliselt seda, et iga seitsmes juht nendib asjaolu, et majandusaasta aruannetes kajastatud informatsioon on lugejate suhtes eksitav ja ei vasta äriühingu tegelikule olukorrale.

Teema jätkuks juhiks tähelepanu ka 2014. aastal läbiviidud ülemaailmsele pettusealasele uuringule[3]. Selle tulemuste järgi pannakse rohkem kui pool (54,8 %) pettusejuhtumitest toime keskastme juhtide ja tippjuhtkonna poolt ning nende poolt pettuse teel tekitatud kahju on 7 korda suurem kui keskmine töötaja poolt tekitatud kahju. Lisaks sellele leiab kõige enam pettusega seotud intsidente aset kuni 100 töötajaga organisatsioonides. Eesti ettevõtluskeskkonna kontekstis see tähendab, et keskmise pettusejuhtumi tulemusena tekkiv kahju või saamata jäänud kasum on mõõdetav kümnetes tuhandetes eurodes ning enim haavatavad on väikesed ja keskmise suurusega äriühingud. Siin tuleb veel arvestada, et sündmuse tekitatud otsesele kahjule või saamata jäänud tulule lisandub võimalik maine kahju ning sanktsioonid ebaseadusliku tegevuse läbiviimise või selles osalemise eest.

Oluline ohumärk on registreeritud korruptsioonikuritegude arvu suurenemine viimastel aastatel, mille üheks põhjuseks on ka seadusemuudatused. 2014. aastal jõustunud korruptsioonivastase seaduse redaktsiooni seisukohalt kohaldub huvide konflikti vältimise piirang kõigile neile, kes täidavad ükskõik millisel moel avalikke ülesandeid. „Nii ei saa enam pugeda juriidilise vormi või seaduslünga taha, et teha huvide konflikti maiguga tehinguid,“ selgitas justiitsminister.[4] Karistusseadustiku kohaselt on Eestis karistatav ka erasektori korruptsioon, sh on altkäemaksu võtmise, vahendamise ja andmise eest ette nähtud füüsilisele isikule pikaajaline vangistus või juriidilisele isikule rahaline karistus. Lisakaristusena võib füüsilisele isikule kohaldada ka ettevõtluskeeldu, mille järgi ei tohi kohtu poolt määratud ajavahemikul olla muuhulgas ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, ega osaleda muul viisil juriidilise isiku juhtimises. Juba 2013. aasta suvel mõisteti Eestis esimest korda üks tootmisettevõte ja selle tegevjuht süüdi kauplusteketi ostujuhile pistise pakkumises, et viimane loobuks täiendava soodustuse nõudmisest kauplusteketis müüdavatele kaupadele ning suurendaks tootja tarnitavate toodete sortimenti ja läbimüüki kauplusteketi poodides. Võib loota, et taoliste juhtumite ilmsikstulek toetab nii organisatsioonide nõukogude ja juhatuste kui ka audiitorite tegevust riskide realiseerumise ennetamisel.

Sobivate meetmete valimisel tasub kindlasti silmas pidada nende efektiivsust ja mõjusust erinevate organisatsioonide kontekstis ja tegevusvaldkondade lõikes. Näiteks pannakse juhtumite arvu poolest kõige rohkem pettuseid toime finants- ja avalikus sektoris, vastavalt 17,8% ja 10,3%, millele järgnevad tootmine, jaekaubandus jt.[3] Kui tootmise ja avaliku sektori puhul oleks soovitatav keskenduda rohkem korruptiivse tegevuse, vara omastamise ja fiktiivse müügiga (arvete võltsimisega) seonduvate juhtumite tuvastamisele ning nende toimepanemise ennetamisele, siis näiteks ehituse või haridussektori puhul tulevad mängu ka kulude hüvitamise ja rahaliste vahendite mitte eesmärgipärase kasutamise riskid.

Ühtset lähenemist subjektiivsete „hea“ või “halva“ hinnangute ja arvamuste vahel ei saagi olla (vähemalt kuni ei esine vastuolu seaduslike normidega), nagu ei saa leida ka standardset lahendust kõikvõimalikest pettustest hoidumiseks oma organisatsioonis. Kuid mis peab olema, on süstemaatiline, ettevõtte riskijuhtimisse ja sisekontrollisüsteemi integreeritud lähenemine pettuste ennetamiseks ja pettuseohtude identifitseerimiseks. Pettustevastaste meetmete rakendamine tähendab küll täiendava ressursi kulutamist ehk avaldab mõju ettevõtte rahakotile, kuid samas ei avaldu lisakontrollimeetmete rakendumisest tulenev mõju üksnes rahakotis oleva varanduse vähenemises, vaid eelkõige ikkagi selle kaitsmises pahatahtliku käitumise eest. Nagu elu näitab, on pettuste ja korruptsiooni vastaste meetmete rakendamisest tegelikult lõpuks ikkagi oluliselt kallim nende mitterakendamine.

[1] Bernard Lawrence Madoff – pettuses süüdi mõistetud endine börsimaakler, investeerimisnõustaja ja finantsist; endine NASDAQ börsi juht ning Ponzi skeemi operaator, mida peetakse suurimaks finantspettuseks USA ajaloos.

[2] EY pettusealane uuring „13th Global Fraud Survey“ (2014)

[3] Association of Certified Fraud Examiners (ACFE). Report to the Nations on Occupational Fraud and Abuse 2014.

[4] Justiitsministri ettekanne riigikogus 20.02.2014 kriminaalpoliitika arengusuundade täitmise aruande kohta

Autor: Oksana Romanova, CGAP – EY pettuste uurimise vanemspetsialist

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles