Kasvav maheturg eeldab tootmise kasvu

Anne Luik
, Eesti Maaülikooli emeriitprofessor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Köögiviljavalik Tallinnas Mahemarketis.
Köögiviljavalik Tallinnas Mahemarketis. Foto: Erakogu

Eestis loetakse organiseeritud mahepõllumajandusliku tegevuse alguseks Biodünaamika Ühingu asutamist 1989. aastal väikese grupi selles valdkonnas tegutsenute poolt. Oluline aktiveerumine algas aga alles riigi panustamisega mahepõllumajandusse, kui loodi vastav seadusandlus, tekkisid mahetoetuste saamise võimalused (aastal 2000) ning arendati riiklikku kontrollsüsteemi (aastal 2001).

Just 2000. aastast alates on mahetootmine jõudsamalt arenenud: aasta-aastalt on suurenenud nii mahepõllumajandusmaa pindala kui mahetootjate arvukus. 2012. aastal oli Eesti maailmas viiendal ja Euroopa Liidus kolmandal kohal mahepõllumajandusmaa osakaalult kogu põllumaast. Kõige suurem mahepõllumajandusmaa osakaal oli Austrias (19,7%), järgnesid Rootsi (15,6%) ja Eesti (15,3%). ELi keskmine oli 5,6%.

2014. aasta esialgsetel andmetel on Eestis 158 000 hektarit mahepõllumajanduslikku maad ja 1543 mahetootjat. Mitteharitavatelt aladelt korjatakse saadusi 130 000 hektarilt ja mahetoidu töötlemisega tegeleb 104 ettevõtet. Ent tootmismahud on siiski veel tagasihoidlikud. Edasine areng sõltub paljude erinevate probleemide lahendamisest, mida vaeti ka novembris Eesti Maaülikoolis toimunud konverentsil «Eesti mahepõllumajandus täna ja tulevikus».

Ligi kolmesajale inimesele peetud konverentsi avakõnes tõi maailma esimese mahepõllumajandusliku teadusinstituudi – Šveitsi mahepõllumajanduse uurimisinstituudi FiBL – direktor  dr Urs Niggli välja, et tarbijate nõudlus ja maheturud kasvavad praegu mahetootmisest kiiremini, rõhutades samas: «Mahepõllumajanduslik tootmisviis vastab kõige paremini jätkusuutlikkuse kriteeriumidele ning jätkusuutlikkus on kauakestev megatrend,  mille järgimiseta pole mõeldav maailma varustatus  toidu ja muu vajaliku biomassiga».

Dr Niggli viitas, et paljudel uurimistulemustel põhinevad metauuringud näitavad  mahepõllumajanduse olulisi eeliseid tavapõllumajanduse ees keskkonnaaspektist lähtuvalt: vähem kasvuhoonegaase, taimekaitsevahendite jääkide puudumine nii keskkonnas kui toidus, väiksem taimetoitainete  leostumine keskkonda, suurem orgaanilise süsiniku sidumine mulda,  suurem elurikkus, parem mullatervis. «Kiiresti kasvava mahenõudluse rahuldamiseks peaks aga rohkem tootjaid olema kaasatud mahetootmisse. Rohkem uurimistoetusi ja igakülgne innovatsioon  on olulise tähtsusega edasise arengu jaoks,» rääkis teadlane ja nentis, et praegu on üksnes 1% kogu maailma põllumajandusuuringute mahust suunatud mahepõllumajandusse.

Põllumajandusministeeriumi asekantsler Toomas Kevvai andis mahekonverentsil ülevaate mahepõllumajanduse praegusest seisust ning tutvustas Eesti mahepõllumajanduse arengukava 2014–2020 eesmärke, kus on rõhuasetus mahepõllumajanduse konkurentsivõime parandamisel ja kohaliku mahetoidu tarbimise suurendamisel. Mahetaimekasvatuses on jõudsalt suurenenud teraviljakasvatuse osa. Teraviljaga ollakse ka tänu tulundusühistu Wiru Vili eestvedamisele edukalt välisturul.

Wiru Vili on eksportinud juba 130 maheteraviljakasvataja toodangut ning on lühikese ajaga suutnud oma ekspordimahtusid kiiresti kasvatada. Plaanitakse ka töötlemisega alustamist, sest tarbija ootab uusi mahetooteid. Ettevõtte esindaja Mai Toomingu sõnul on mahetootjate eduka koostöö võtmesõnaks olnud usaldus.  

Märksa suuremat tähelepanu vajab aga aianduspoole edasiarendus, kuna maheaiasaadusi napib. Loomakasvatuses on tänu lihaloomadele veiste arvukus pidevalt tõusnud, ulatudes praegu 37 000 loomani, teisalt on aga kahanenud lüpsilehmade osa (2011. aastal oli 3255 ning 2014. aastal 2100 lüpsilehma). Enamik Eestimaa lambaist on mahelambad, samuti on edenemas mahekitsekasvatus. Kodulindude arvukus on küll võrreldes 2011. aastaga suurenenud enam kui kolm korda, küündides 42 000 linnuni, ent ikkagi pole toodang turu jaoks piisav.

Vajadus ühistegevuse järele

Mahepõllumajanduse arengut  piirab Toomas Kevvai sõnul oluliselt suuremahulise (sh ühistegevusliku) mahetöötlemise puudumine. Suur osa mahepõllumajanduslikust toodangust (lihast, piimast jne) jõuab tarbijani mahepõllumajandusele viitavalt märgistamata või töödelduna koos tavapõllumajandustoodetega, millest tulenebki mahetoodete väike turuosa. Praegu toimib üksnes 90 mahetöötlemisettevõtet, aastaks 2020 planeeritakse 220 ettevõtte tegutsemist.

Mahetunnustusega toitlustusettevõtteid on vaid kaheksa, nende hulka loodetakse kergitada järgneval arenguperioodil sajani. Eesmärgiks on suurendada nii töödeldud toodangut kui ka eksporditavat mahetoodangut rahalises väärtuses praegusega võrreldes kolm korda ning jõuda selleni, et 30 protsendis lasteasutustes pakutaks vähemalt osaliselt mahetoitu.

Toomas Kevvai tõi välja olulisi kitsaskohti, mida on vaja lahendada. Üks neist on koolituse küsimus. Mahepõllumajanduse õpetamine nii ülikoolis kui ka kutseõppeasutustes looks vajalikud eeldused koolitajate ja konsulentide ettevalmistamisele ning ühtlasi tootmise tõhususe parandamisele. Teine oluline märksõna on koostöö. Maheettevõtjate vahelise koostöö suurendamine võimaldaks edendada nii töötlemise kui turustamise kasvu. Viimane eeldab aga ka tarbijate teadlikkuse edasist parandamist mahetoidu ja mahepõllumajanduse osas. Äärmiselt tähtis on Kevvai sõnul ka mahetootjate ja teadlaste vahelise koostöö süvendamine, tagamaks võimalikult kiiret uurimistulemuste  juurutamist.

Innovatsiooni eelduseks on uued teadmised. Siiani on teadustugi olnud mahepõllumajandusele liialt napp, kattes vaid põgusalt üksikuid valdkondi. Alles  alates 2007. aastast on põllumajandusministeeriumi rakendusuuringute projektide toel selgitatud mõningaid mullaomaduste parandamise võimalusi haljasväetiste, biosöe ja teiste orgaaniliste väetistega, võrreldud mahe- ja tavatoorme (piim, aedviljad) kvaliteeti, eri kultuuride sortide kahjustuskindlust, uuritud lammaste ja lüpsilehmade söötmise optimeerimist, teraviljasortide sobivust maheviljelusse, marja- ja puuviljakasvatuse tehnoloogiate jms täiustamist.

Mahetootjate teadmiste arendamisele on Eestis oluliselt kaasa aidanud Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus, Eesti Maaülikooli Mahekeskus ja Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus. Mahevaldkonnas tegutsejad on ühinenud Mahepõllumajanduse Koostöökogusse, viimaks oma häält otsuste tegijateni.

Tootmine ja elukeskkonna kestlikkus

Mahepõllumajanduse edasine areng eeldab laialdasemat teadustuge. Põllumajandus pole ühesuunaline protsess üksnes toodangu saamiseks, vaid on väga mitmekülgsete keskkonnamõjudega nii mulla kui vee kvaliteedile, elurikkusele ja maastikulisele mitmekesisusele, mis omakorda mõjutavad tootmist ja jätkusuutlikkust. Seetõttu on väga vajalikud praegu puuduvad võimalikult süsteemsed uuringud, kus üheaegselt hinnatakse nii tootmise efektiivsust, toodangu kvaliteeti kui keskkonnanäitajaid, leidmaks optimaalseid lahendusi, mis piisava kvaliteetse toodangumahu juures säilitavad ka elukeskkonna kvaliteedi. (Maailmapanga 2005. aasta ökosüsteemide uuringu kohaselt oleme tarbinud 60% ressurssidest ning elame praegu juba järgnevate põlvkondade arvelt).

Konverentsi viimases osas tõdes Merit Mikk Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutusest, et sarnaselt Euroopaga on kohalikul turulgi tõusud – erinevad mahetoidu turustajad prognoosivad selleks aastaks käibe kasvu 10–60%. Tarbijad ootavad aga laiemat kodumaise kauba valikut. Näiteks on suur nõudlus meie turul praegu praktiliselt puuduvate mahelihatoodete järele. Siinkohal on kitsaskohaks töötlejate puudumine. Nõnda ongi  kohalikel tootjatel-töötlejatel head võimalused uute toodetega turule tulla.  

Konverentsi lõpuosas kõnelesid optimistlikult oma kogemusi jaganud edukad maheettevõtjad. Martin Repinski Konju mõisa talust on ehe näide nooruslikust energiast ja julgest pealehakkamisest. Olles veendunud mahetootja, on ta vaatamata algusaja tagasilöökidele ja raskustele pankadelt laenu saamisega tõusnud lühikese ajaga Eesti suurimaks mahekitsede kasvatajaks. Hiljuti avas ta Tallinna kesklinnas poe, kus müüakse ainult kodumaiseid mahe- ja talutooteid ning nõudlus ületab pidevalt pakkumise.

Jäätisetootja OÜ La Muu esindaja Rasmus Rask rõhutas oma ettevõtte kolme kõige olulisemat lähtepunkti: põhimõtted, positsioon ja pakend. Põhimõtteliselt peaks kogu toit olema mahe. Jäätis, mis on magustoit ja mida ei pea sööma iga päev, peaks olema väga kvaliteetne ja erakordse maitseelamusega, leidis ta. Samuti toonitas Rask, et väga hea kujundus ja korralik pakend on möödapääsmatud, kui tegutsetakse kvaliteetsete nišitoodete turul. Selline lähenemine on toonud edu ning La Muu jäätisi müüakse nii kaubanduskettides kui ökopoodides. Tootmist piirab aga mahekoore ja marjade kättesaadavus, mis jällegi viitab mahetootmise suurenemise vajadusele.

Eksport lisab hoogu

Kuigi Eesti on mahepõllumajandusmaa osatähtsuselt kogu põllumaast maailmas esikümnes, on äärmiselt tähtis tootmismahtude suurendamine, mis eeldab rohkem teadmisi ning töötlemise arendamist. Mahetootmise põhimõte on küll eelkõige kohaliku turu varustamine, kuid sellele lisab otsustavat hoogu juurde just välisturgude nõudluse kasv. Nii annab näiteks Rakvere mahepiirituse siirdumine Šveitsi ja Austria turgudele uusi võimalusi maherukki kasvatajatele.

Mahepõllumajandus on praegu kiiresti arenev majandusharu, mis pole lihtsalt majandus, vaid tihedalt loodusega tasakaalus toimiv majandusharu ning sellisena julgelt tulevikku vaatav, sest jätkusuutlikkuseks vajab kogu põllumajandus ökoloogilist intensiivistamist ehk loodusega enam tasakaalus toimimist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles