Kati Kusmin: kas euro tõstab hindu?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti eurole ülemineku püüdlusi ja lõpliku jah-sõna saamise rõõmu on kõige enam varjutanud hirm euroraha kasutuselevõtuga kaasneva hinnatõusu ees.
Euro = hinnatõus on tarbijate mõttemaailmas saanud valdavaks. Euro käibelevõtuga seotud hinnatõusu vältimiseks on mitmed ettevõtted lubanud ühineda ausa hinnastamise kokkuleppega. Samas, olles ise olnud tegev nii toiduainetööstuses kui nüüd kaupmehe kingades, võin ma öelda, et eurole üleminek iseenesest hindu ei tõsta.
Mis aga võib mõjutada kaupade ja teenuste hindasid? Kaupade hinnad kujunevad pikas väärtusahelas alates tootjatest ja lõpetades kaupmehega. Jaekaupmees on tarbija ees viimane lüli ja kõik eelnevates etappides tehtud kulutused peegelduvad kauba hinnas.
Kui toorme hind maailmaturul tõuseb, mõjutab see vastavaid hindu ka Eestis. Kui meie tööstustes kasutatav toore kallineb, sunnib see hinda kergitama, sest ka tootjate «rasvakiht» on langusperioodil väga õhukeseks või lausa olematuks kulunud.
Samuti kui ekspordinõudlus mingi toote järele kasvab, on ka see ajendiks hinnatõusule. Ekspordi kasv on kergitanud nii piima kokkuostu- kui ka piimatoodete hindu. Mullu juuniga võrreldes tõusis piima kokkuostuhind 42 protsendi võrra.
Hindu mõjutab ka maksupoliitika. Käibemaksu 2-protsendipunktine tõus möödunud aasta keskel kumuleerus lõpuks jaekaupmehe juures. Ühtlasi korduvalt tõusnud erinevad aktsiisimäärad. Ka Tallinnas selle aasta 1. juunist kehtestatud 1-protsendilisel müügimaksul on siin oma mõju tarbijahindade kujundamisel.
Ja kuigi tarnijad on aeg-ajalt süüdistanud kaupmehi liiga jäikade tingimuste seadmises, siis sellega on tegelikult ära hoitud vastav hinnatõus tarbijate jaoks või vähemalt seda hinnatõusu edasi lükatud. Lõpuks on konkurents see, mis asjad paika paneb. Ja sellest tulenevalt saab nii energia-, kütuse- jm hindade ja maksude tõusu tegelikku mõju kaupade lõpphinnale hinnata alles aasta lõpus.
Kaubandus on töötleva tööstuse järel Eestis suuruselt teine majandussektor ja annab tööd enam kui 80 000 inimesele. Kui tarbijate ostujõud on madal ja konkurents tihe ning kõik muud kulud, mida annab kokku hoida, juba kärbitud, on kaupade kohati liigsuure hinnatõusu ärahoidmine tulnud ka tööjõukulude piiramise arvelt.
Statistikaameti andmetel kasvas tänavu juunis mullu sama ajaga võrreldes elektri, soojusenergia ja kütte hind kokku 12,2 protsenti ning mootorikütuse hind 18,8 protsenti. Toidukaupade hinnad aga 3,2 ja tööstuskaupade omad neli protsenti.
Tööstustoodangu tootjahinnaindeks tõusis tänavu juunis võrreldes eelmise aasta sama ajaga 3,9 protsenti, sealhulgas töötlevas tööstuses 4,1 protsenti ja ekspordihinnaindeks 6,6 protsenti.
Samal ajal on jaekaubanduse kasumimarginaalid eelmise aastaga võrreldes vähenenud 24 protsendilt 22 protsendile, kusjuures toidu- ja esmatarbekaupade kaupluste marginaalid on jäänud 18-19 protsendi tasemele.
Juba teist aastat järjest on jaekaubanduse I kvartali majandustegevus miinuses – tänavu oli kogukahjum miinus üks protsent ehk –211 miljonit krooni.
Seega võib öelda, et tegelikult ei rõõmusta praeguses olukorras keegi: tootjad, töötlejad, kaupmehed ega lõpptarbijad. Ning nende kõrval ka riik ja omavalitsused, kel tuleb viletsat majandusseisu kuidagi kompenseerida ja on otsustanud minna maksude tõstmise teed.
Kui nüüd tagasi tulla selle juurde, milline on eurole ülemineku otsene mõju kuludele, siis loomulikult on ettevõtjad kohustatud oma töös tegema ümberkorraldusi, mis suurendavad kulutusi – muudatuste sisseviimine infosüsteemides, hindade kahes vääringus avaldamine, koolitused, kulukas paralleelkäibe periood euro kasutuselevõtu algnädalatel, sularahaveo kulud, turvalisuse küsimused raha hoidmisel jne. Samas kannavad need kulud turul olijad ise.
Seega: Eestis kui avatud majandusega riigis võivad hinnad nii tõusta kui langeda erinevatel põhjustel ja lõpliku valiku teeb tarbija ehk hinnataseme paneb paika ikkagi nõudlus ja tarbijate ostujõud.