Vanasti oli elu lihtne – soetasid endale vajaliku toote, harutasid pakendist lahti ja asusid kasutama. Pakendi viskasid paremal juhul ainukesse olemasolevasse prügikasti ja mure oli murtud. Nüüd enam nii lihtne ei ole, sest suhtumine tarbimisse, reostusesse ja taaskasutusse on viimase paarikümne aastaga meie ühiskonnas oluliselt muutunud. Ja hea ongi, sest meil kõigil on niimoodi parem elada. Kuid ettevõtjate jaoks tähendab see pahatihti üht lisamuret – mida teha pakendiga?
Juba alates aastast 2004 kehtib pakendijäätmete esmasele turule toojale selle üle arvestuse pidamise kohustus. Lihtsustatult tähendab see seda, et kes reostab, peab ka vastutama ning pidama arvestust selle üle, millises ulatuses ta seda teeb. Veelgi enam, kui aastas koguneb ettevõttes üle 100 kg plastpakendit ja/või 200 kg muud liiki pakendit, tuleb pakendijäätmete kogustest ette antud vormil ka raporteerida kas siis otse või läbi taaskasutusorganisatsiooni pakendiregistrile. Alates 01.01.2015 karmistub kord veelgi ning kõigile pakendiregistrile esitatavatele pakendiaruannetele täpsustuvad nõuded auditeerimiskohustuse osas juba 2014 aasta kohta esitatavatele aruannetele.
Asja teeb keeruliseks aga see, et alati ei pruugi pakendijäätmete mõiste olla kõigile üks-üheselt arusaadav. Samuti ei pöörata tihti tähelepanu kõikidele võimalikele pakendijäätmete tekkimise kohtadele, kus ettevõte on esmane turule tooja.
Näiteks pappnõud, mis maaletoojale ja edasimüüjale on kaup, kuid kohvikule, kes neid ostab ja neilt enda tooteid serveerib, on see pakend. Seega on just kohvik selleks ettevõtteks, kes nende pakendijäätmete üle arvestust pidama peab. Või kui näiteks teenuseid pakkuv ettevõte renoveerib enda ruume ja ostab selle raames ise otse välishankijalt endale sobiva. Selliselt juhul tekib sellele teenuseid pakkuvale ettevõttele endale sobiva toote Eestisse sisse toomisel sellega kaasnevate pakendijäätmete üle arvestuse pidamise kohustus. Veelgi enam, kui aastased ette antud piirmäärad ületatakse, siis lasub eelmainitud ettevõtetel ka sellest raporteerimise ja auditeerimise kohustus.
Ettevõtja jaoks on see riskikoht, millega sageli lihtsalt ei osata arvestada, kuna mõeldakse, et mind see ilmselt ei puuduta. Tegelikult tasuks igal pakenditega vähegi kokku puutuval ettevõttel esitada endale küsimus, et mis on minu ettevõtte jaoks pakend ja mis on minu ettevõtte jaoks see pakend, mida raporteerida tuleks?
Ja kui mitte muidu, siis kasvõi selle tõttu, et vältida võimalikke probleeme – nii Keskkonnainspektsioon kui ka Maksu- ja Tolliamet on lubanud sellele teemale senisest rohkem tähelepanu pöörata ja karmistada ka enda poolt teostatavaid järelevalvetegevusi. Pakendijäätmete nõuetekohaselt raporteerimata ja auditeerimata jätmine kõrgendab ettevõtte tõenäosust vastavasse kontrolli sattuda, mis omakorda võib kaasa tuua kuni 32 000 euro suuruse rahatrahvi ja raporteerimata koguste pealt maksustatava aktsiisimaksu tagasiulatuvalt 3 kuni 5 aastat koos viivistega.
Seega oleks oluline enda ettevõtte sisse-välja kaubavood kriitiliselt üle vaadata ja mõelda, kas selliseid jäätmeid tekib ning kas need ületavad raporteerimise piirmäära. Mõistlik oleks teha seda esimesel võimalusel enne uue aasta algust – siis jõuab veel vajadusel pakendiaruannet raporteeritavate koguste lisamisel täiendada või pakendiarvestuse süsteem ka täiesti nullist sisse seada, kui seda seni mingil põhjusel tehtud ei ole.
Autor: Kati Luukas – vanemkonsultant, auditiosakond