Advokaat: vähemusaktsionärid vajavad rohkem kaitset

, Alterna vandeadvokaat ja partner
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Annika Vait
Annika Vait Foto: Erakogu

Meedias levis hiljuti uudis Riigikohtu lahendist BLRT dividendivaidluse osas. Sõltumata konkreetse vaidluse asjaoludest on see lahend tegelikult oluline kõigile Eesti äriühingute osanikele ja aktsionäridele (edaspidi osanikud ja aktsionärid ühiselt nimetatuna aktsionärid). Lisaks peaks see tõsiselt mõtlema panema ka seadusandja, kirjutab advokaadibüroo Alterna vandeadvokaat ja partner Annika Vait.

Kõnealuses kohtuasjas (tsiviilasi nr 3-2-1-89-14) vaidlesid pooled selle üle, et kui vähemusaktsionärid nõuavad püsivalt kasumis olevas ühingus kasumi jaotamist, siis kas enamusaktsionärid on kohustatud sellise otsuse poolt hääletama või mitte.

Riigikohus selgitas, et kui ühingu põhikirjas ei ole ette nähtud suuremat häälteenamuse nõuet, siis võetakse kasumi jaotamise otsus vastu lihthäälteenamusega. See jätab alati võimaluse, et enamus teeb otsuse lähtudes vaid enda huvidest. Seega ei ole vähemusaktsionäridel võimalik nõuda, et enamus nende poolt soovitud ja nende huvidest lähtuval viisil hääletaks. Arvestades kehtivat äriseadustikku oli kohtu poolt sellisele järeldusele jõudmine igati mõistetav.

Küll aga tekib eeltooduga seoses küsimus väikeaktsionäride piisavast õiguslikust kaitstusest. Äriseadustikust tulenevad erinevad väikeaktsionäride õigused, mis peaksid neil võimaldama vähemalt minimaalsel määral osaleda ühingu tegevuse kontrollimisel. Ärinõustamise praktika näitab aga üsna tihti, et enamusaktsionäri pahatahtlikkuse korral on tegelikult väikeaktsionäride õigused ja nende kaitsmise võimalused vägagi piiratud.

Tihti jääb väikeaktsionäride efektiivne õiguste realiseerimine vähese õigusteadlikkuse ja võrreldes enamusaktsionäride majandusliku võimekusega ka rahaliste ressursside taha. Esiteks on äriseadustik oma mahukate muudatuste tõttu raskesti jälgitav ning paljud küsimused on seaduse asemel leidnud lahenduse Riigikohtu praktikas, millest aga mittejuristidest aktsionäridel tavaliselt ülevaade puudub.

Teiseks ei ole vähem tähtis aspekt, et kui ühingu juhatus allub enamusaktsionärile, siis praktikas peavad enamusaktsionärid väikeaktsionäridega vaidlusi tihti mitte enda vaid hoopis ühingu arvelt, ehk kaudselt  ka väikeaktsionäride ühingust saamata jäänud dividendide arvelt. Seda võimaldab asjaolu, et osades vaidlustes on kohtus juriidiliselt menetlusosalisteks sinna pöördunud väikeaktsionär ning nö vastaspoolel see äriühing, mille aktsiaid ta omab. Näiteks äriühingu üldkoosoleku otsuse kehtivuse vaidlustamisega seotud asjades on kostjaks äriühing; äriühingu juhatuselt teabe nõudmisel puudutatud isikuks äriühing jne - see sõltub konkreetsest nõudest, millega kohtusse pöördutakse (nt aktsionäri vastu olev kahju hüvitamise nõue tuleb ikka esitada aktsionäri vastu).

Vaatamata vähemalt 1/10 aktsiakapitalist omavate aktsionäride seadusest tulenevate õiguste arvulisele rohkusele, on enamusaktsionäride pahatahtlikkuse korral  tegelikult äärmiselt keeruline väikeaktsionäride õigusi efektiivselt kaitsta. Üheks selliseks võimaliku õiguste kuritarvituse klassikaliseks näiteks on olukord, kus vaatamata ühingu heale majanduslikule seisule, jätkusuutlikkusele ning suuremate investeeringuplaanide puudumisele, otsustavad enamusaktsionärid dividende kas üldse mitte maksta või siis neid maksta väga väikeses ulatuses. Selliselt harrastatakse kas vähema ressursiga väikeaktsionäride pikemaajalist nn väljakurnamise taktikat või halvimatel juhtudel suunatakse ühingust rahalised vahendid muid tehinguid pidi otse enamusaktsionärini.

Sellises olukorras on väikeaktsionäride olukord keeruline. Omamata kontrolli ühingu juhtorganite üle, on raha ühingust otse enamusaktsionärile nn väljasuunamist keeruline tõendada (kui see õnnestuks, oleks alus kahju hüvitamise nõude esitamiseks). Nagu eelpool kirjutatud, siis Riigikohus ütleb, et nn kohustuslikku dividendi Eestis kehtivas äriõiguses ei eksisteeri. Seega jääb tabelis toodud õiguste loetelust reeglina sõelale erikontrolli taotlemise õigus. Kuid pahatahtlikul enamusaktsionäril, kellel on kontroll juhtorganite üle, on praktikas head võimalused ka erikontrolli taotlemise ja läbiviimise protsess võimalikult ebamugavaks, ajaliselt väga pikaks ning õigusabikulude kaudu ka äärmiselt kulukaks muuta. Lisaks võib juhtuda, et erikontrolli läbiviimisel koostatav aruanne ei pruugi väikeaktsionärile loodetud tulemust anda.

Praktikas kasutatakse sellise pahatahtlikkuse korral näiteks koosoleku korraldamise ajalist venitamist (nt ei kutsuta koosolekuid ettenähtud aja jooksul kokku; ei ilmuta koosolekule, mistõttu puudub esmakordselt kokkukutsutud koosolekul otsustusvõime jms); erikontrolli määramise vastu hääletamist, mistõttu tuleb vastava taotlusega kohtusse pöörduda; kunstlikult olukorra tekitamist, kus juriidiliselt oleks justkui erikontroll juba läbi viidud, mistõttu võib kohus väikeaktsionäri poolt taotletud erikontrolli avalduse jätta rahuldamata; nõutud teabe ja dokumentide esitamisega venitamist või osaliselt esitamata jätmist; halvimatel juhtudel dokumentide fabritseerimist või muutmist endale sobival viisil jne.

Lisaks on tegelikkuses võimalik isegi see, et kogu vajalik erikontrolli protseduur käiaksegi läbi, väikeaktsionär kannab sellega seoses kulusid, kuid lõpptulemus ei anna reaalselt midagi või on majanduslikust aspektist lähtudes kogu asjaajamist ja kulu arvestades ebapiisav. Seda juhtub eelkõige siis, kui erikontrolli taotlemise koosolek ei ole piisavalt hästi ette valmistatud, erikontrolli küsimused ei ole piisava detailsusastmega esitatud, küsimused on juriidiliselt või majanduslikult läbimõtlematult sõnastatud või enamusaktsionär on raha nn väljasuunamise korraldanud selliselt, et juriidiliselt selle tõendamine keeruline või võimatu.

Sarnaselt eeltoodud olukorraga on väikeaktsionärid ühegi hea lahenduseta olukorras ka siis, kui soovivad aktsionäride ringist lahkuda. Sellise soovi tekkimise üheks põhjuseks võib muuhulgas olla just eelnevalt nimetatud nn väljakurnamise taktika. Kui tegemist ei ole väärtpaberiturul noteeritud aktsiatega, siis praktikas võib tihti ainsaks tõsiseltvõetavaks väikeaktsionärile kuuluvate aktsiate ostuhuviliseks olla enamusaktsionär. Kui aga enamusaktsionär saab niigi toimetada ühinguga täpselt selliselt, nagu soovib, siis tähendab see omakorda seda, et väikeaktsionäri poolt müüdavatel aktsiatel puudub tegelik turuhind - need aktsiad ei ole likviidsed. Suure tõenäosusega enamusaktsionär talle aktsiate eest õiglast hinda ei paku.  

On tähelepanuväärne, et eelnevalt käsitletud asjaolule juhtis oma lahendis tähelepanu ka Riigikohus. Kohus märkis, et Saksa õigusele omaste väikeaktsionäride kaitsemehhanismide loomise vajalikkust peaks kaaluma ka Eesti seadusandja. Loodan, et seadusandja vastavat soovitust ka arvesse võtab ning tõsiselt kaalub. Kui üheks suuremaks äriõiguse eesmärgiks on seatud Eesti õigusmaastiku ärilise usaldusväärsuse tõstmine ning välismaiste investeeringute kaasamise suurendamine (kasvõi viimasel ajal palju räägitud start-up´ide ettevõtluse edendamiseks), siis on väikeaktsionäride õiguste parema kaitstuse vajalikkus kindlasti tõsiselt kaalumist väärt küsimus.

Võimalikud muudatused mõjutavad omakorda ka enamusaktsionäride õiguslikku positsiooni, mis on  Eesti õigusmaastiku atraktiivsuse ja usaldusväärsuse hindamisel samaväärselt oluline. Seega väärib see teema enne otsuste vastuvõtmist kindlasti põhjalikku analüüsi ja kaalutlemist, võttes arvesse nii vähemus- kui enamusaktsionäride huve. Tõenäoliselt ei olegi mõistliku tasakaalu saavutamiseks väga mahukate muudatuste tegemine vajalik. Olulisemate muudatuste osas võib piisata eelkõige eelnevalt mainitud dividendi maksmist ning aktsionäride ringist lahkumist võimaldavate küsimuste reguleerimisest.

Loodetavasti ei jääda selle teemaga äriseadustiku reformi ootama ega tehta vastavaid muudatusi ka viimasel hetkel nn poliitilise üllatusotsusega, vaid peetakse teemat piisavalt oluliseks, et sellega kiiremas tempos tegeleda, põhjalik analüüs koostada ja ka erinevad huvialagrupid kaasata. Seniks tuleb aga väikeaktsionäridel oma õigusi kaitsta seadusest tulenevate õiguste realiseerimise ning ühingu põhikirja ja aktsionäride omavaheliste kokkulepete kaudu.

Ideaalis tasuks vastavates äriühingute põhikirjadesse lisatavates reeglites ning aktsionäride omavahelistes suhetes kehtima hakkavates põhimõtetes muidugi kokku leppida enne ühingu asutamist või aktsionäride ringi sisenemist. Kui see on aga jäänud tegemata, siis tasub sellele siiski tõsiselt mõelda ka juba aktsionäride ringi kuuludes. Sama soovitus kehtib ka suuraktsionäridele.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles