Moskvas elavad vennad Tšeburaškinid, kes said USAs hiilgava majandushariduse, läksid Venemaale tagasi ning hakkasid lehmi kasvatama.
Kuidas Potsatajaga kohut käia, et piima müüa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nende nullist pihta hakanud äri on seni olnud puhas edulugu. Venemaa otsuse taustal hakata ise tootma toitu nii palju kui võimalik, tekib küsimus, mis vendade piimaärist nüüd veel edasi saab. Kui edukaks on võimalik tänasel Venemaal saada, kui eesmärk on kõike teha hästi korralikult ja kvaliteetselt?
Tore lugu oli vendadel juba võitlusega õiguse pärast kasutada oma nime iseenda toodetud piima müümisel.
Venemaal on nimelt juba nõukogude ajast väga populaarne multifilmitegelane Tšeburaška. Eesti kodudes tuntakse seda suurte kõrvadega armsat elukat Potsataja nime all. Selle tegelase mõtles 50 aastat tagasi välja kirjanik Eduard Uspenski, kes 1990. aastatel registreeris Tšeburaška ka kaubamärgina Venemaa patendiametis.
Kolm aastat pidasid Vladislav ja Stanislav Tšeburaškin patendiametiga võitlust. Patendiamet ei tahtnud kuidagi nõus olla sellega, et nad tohiksid omaenda maal omaenda loomadega toodetud piima müüa oma omaenda nime all.
Alles tänavu suvel õnnestus neil võime veenda, et nende perekonnanimi on vanem kui Potsataja tegelaskuju ning et logo Vendade Tšeburaškinite Farm ei kasuta ära kirjanik Uspenski tegelase loodud positiivset mainet.
Põllumajandusega soovitas vendadel 2000. aastate algul tegelema hakata nende isa pärast seda, kui oli andnud lastele USAs hea hariduse. Põllumajandus oli tollal Venemaal tugevas madalseisus, kuid Kaug-Põhjas Norilskis sealse maailma suurima niklitehase jäätmetepuhastamisega korraliku kapitali teeninud Tšeburaškin-vanem nägi just seetõttu põllumajanduses tulevikku. Ta arvestas, et kvaliteetne toit peab ükskord ka Venemaal hinda minema.
Kõigepealt ostsid vennad Moskva oblastis kahe lagunenud kolhoosi varad ning hakkasid piima tootma. Mõne aastaga oli neil 4500 looma, neist 2500 lüpsilehma. Kõik veised tõid nad sisse välismaalt, peamiselt Ungarist.
«Meil läks väga hästi, sest kvaliteetset värsket piim oli turul vähe,» rääkis Vladislav Tšeburaškin (40). «Seejärel tekkis meil huvi, kuidas seda piima võimalikult kvaliteetsena lõpptarbijani viia.»
Sel sügisel avasidki Tšeburaškinid Moskvast pooleteisetunnise autosõidu kaugusel moodsa tehase, mille võimsus on sada tonni piimatooteid päevas. Nende eesmärk on pääseda 12 miljoni elanikuga Moskva turule värske, nii-öelda elusa piimaga ja kvaliteetsete piimatoodetega. Esimesed Moskva poed müüvad nende piima praegu 140 rubla liiter (2,6 eurot). Võrdluseks, tavaline, pastöriseeritud poepiim maksab Moskvas keskmiselt 60 rubla liiter (1,1 eurot).
Vene suurima majanduslehe Vedomosti hinnangul saavad väikse ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtted Venemaal tänu Kremli kehtestatud importtoidukaupade piirangutele harukordse võimaluse turule pääseda ja seal oma koha leida.
Vladislavi sõnul ei mõjuta sanktsioonid nende plaane esialgu kuidagi. «Kui see piirang kehtib ainult ühe aasta, siis see ei aita Venemaa põllumajandust,» väitis ta. «Äriplaanide tegemisel saaks arvestada impordipiirangutega, kui see embargo kehtiks vähemalt viis aastat.»
Vladislav lisas, et üldise hinnatõusu tõttu tuleb impordikeeld muidugi kasuks. Võrreldes aasta algusega on Moskva poodides näiteks piimaliitri hind kallinenud 15-20 protsenti.
Farmidesse ja tehasesse on Tšeburaškinid investeerinud 1,2 miljardit rubla (tänase kursi järgi 22 miljonit eurot), sellest pool kulus tehase rajamiseks. Tehase ehitamise raha loodavad nad tagasi teenida kümne aastaga. Käive tuleb neil tänavu 350 miljonit rubla (6,5 miljonit eurot).
Tähelepanuväärne on see, et pankadest pole nad laenanud sentigi. Venemaal on laenud keskmise suurusega ettevõtja jaoks endiselt väga kallid. Kõik on nende enda raha ja Vladislavi sõnul «laenud partneritelt».
Vendade Tšeburaškinite lugu meenutab veidi Nõukogude riigi lõpuaastatel populaarset komöödiafilmi Jack Vosmjorkinist, kes 1917. aasta revolutsiooni ajal põgenes Venemaalt Ameerikasse ja tuli siis tagasi, et hakata tema meelest vabal Nõukogudemaal farmeriks, aga lõppes see kõik muidugi katastroofi ehk kolhoosiga.
Tšeburaškinid teevad ise uutmoodi kolhoosi, kus töötajad ise tahavad töötada. Tšeburaškinite palgal on neljas farmis ja piimatehases 300 töötajat. Keskmine palk on 30 000 rubla (555 eurot) kandis. Seda pole eriti palju, aga arvestada tuleb, et Moskva ümbruse endistes kolhoosikülades pole kuskil võimalik eriti tööd leida. Selle rahaga saab maal elatud, kui sul on oma elamine ja majapidamine.
Spetsialistide töölemeelitamiseks ehitasid Tšeburaškinid tehase lähedale 24 korteriga majad, kus töötajad peavad maksma vaid kommunaalkulud, ning pärast kümneaastast töötamist saavad nad korterid endale.
«Spetsialiste tehasesse ja farmidesse otsime mööda Venemaad taga,» tunnistas Vladislav. Farmides käivad loomi pidevalt üle vaatamas loomaarst ja zootehnik Saksamaalt, sest selle ala häid spetse ümbruskonnas lihtsalt pole.
Vladislav Tšeburaškin ütles, et nad meelega rõhutavad kõige loomisel, tootmisel ja ehitamisel kvaliteeti ja korralikkust: «Meie laiem eesmärk on tõsta farmerluse prestiiži Venemaal, ja et sellega tegelejad oleksid uhked oma töö üle.»