Viljandimaal Tarvastu vallas asuv Murese lambatalu on viimased seitse aastat pakkunud talus tööd välismaalt pärit vabatahtlikele, kes tahavad praktikakogemust saada või veeta puhkust Eesti talus maatööd tehes, võttes seda kui omamoodi elamusturismi.
Lambatalu pakub eri riikidest pärit sulastele maaelamusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vabatahtlikud ei saa töö eest palka, kuid neil on pererahva kulul prii ülalpidamine ning tööst jääb piisavalt vaba aega siinmail ringireisimiseks. Neid võõrustaval talul on aga alati abikäsi võtta ning kultuurielamused saab pealekauba.
Murese talu perenaine Mirja Arm meenutas, et esialgu otsustas nende talu vabatahtlikele töövõimalusi pakkuda lihtsalt uudishimust, kuid kogemus meeldis sedavõrd, et pere hakkaski järjepidevalt vabatahtlikke talus vastu võtma. «Mulle meeldib, kui on palju inimesi ümber – selline Itaalia stiilis perekond,» lausus Mirja Arm.
Pool maailma
Tavaliselt on Murese talus korraga tööl üks kuni kolm vabatahtlikku, kõige rohkem on abilisi olnud samaaegselt kümme. Tööd, mida vabatahtlikud teevad, on väga erinevad – alates peenrarohimisest ja muruniitmisest kuni tallede lutitamise ja lammaste kaalumiseni välja.
Pererahvas nendib kahetsusega, et nad pole täpselt kirja pannud riike, kust vabatahtlikud on pärit, kuid piltlikult öeldes on seitsme aasta jooksul Mureselt läbi käinud ligi pool maailma. Sealhulgas kõige kaugemad külalised on tulnud Austraaliast, Uus-Meremaalt, Jaapanist ja Lõuna-Koreast.
Vabatahtlike leidmisega tegeleb peamiselt peretütar Eve Arm, kes on kuulutuse üles pannud veebiküljele Workaway. Samuti osalevad nad vabatahtlikke vahendavas projektis WWOOF (world wide opportunities on organic farming). «Üldiselt võtame vastu kõik, kes tulla tahavad, sest alati on neid, kes ära langevad ja ruumipuudust meil pole,» rääkis Eve Arm.
Muresele on sel viisil tööle sattunud nii neid, kes on terve elu linnas elanud ja peavad talutööd elamusturismiks, aga ka neid, kel endilgi juba suur kogemustepagas. «Näiteks käis meil Uus-Meremaalt üks vabatahtlik, kelle vanematel on 10 000 lammast,» meenutas Eve Arm.
Päris kultuurišokki pole vabatahtlikud Mirja ja Eve Armi sõnul Eestis saanud, kuid lustakad vahejuhtumid on välismaalastega kodu jagades tavalised.
«Kõige rohkem saab vist nalja seoses saunas käimisega,» nentis Eve Arm ja jutustas loo vabatahtlikust, kes pidanud sauna eesruumi saunaks ning alles pärast pesemist avastanud, et saunal on veel üks uks. Üks prantslane ei saanud aga hästi aru, miks pererahvas teda sauna tahab saata – on ta siis tõesti nii must?
Niisamuti pakub pererahvale tihtilugu üllatusi see, kuivõrd erinevalt võivad vabatahtlikud tööülesannetest aru saada ning omaloomingut teha. «Nad oskavad leida väga palju üllatavaid viise, et ära teha töö, mida sinu enda meelest saab ainult ühte moodi teha,» nentis Eve Arm.
On juhtunud sedagi, et peenart rohima saadetud vabatahtlikud on välja rohinud kõik kasvatatavad taimed ning alles jätnud umbrohu, vaatamata sellele, et taimed olid lipsukestega tähistatud. «Ikka juhtub. Ega ma neile midagi pahaks ei pane,» muigas perenaine Mirja Arm.
Väike kasv
Murese lambatalu põhikarja moodustavad 350 lammast, suvel on loomi 600–700. Liha müüb talu ennekõike Eestisse, kuid lambaid on kaubaks läinud ka võõrsile, näiteks Türki. Mirja Arm möönab, et lambaliha hind sõltub paljuski sellest, kui palju on loomi ja kuhu neid õnnestub müüa, kuid tasapisi on lambaliha hind tõusnud. «Eelmisel aastal müüsime viie euroga kilo eest, tänavu on kilohind kuus eurot,» võrdles ta.
Villa Murese talu ei müü, vaid laseb oma talu lõngast kududa sokke ja kindaid, mille mustrid on välja mõelnud perenaine ise või siis on need ostetud Viljandi kultuurikolledži meistritelt. «Kasulikum on käsitööd teha kui vill lihtsalt maha müüa,» lausus Mirja Arm.
Murese talu on kogunud tuntust ka ettevõtluskonkursil Ajujaht, kus osales peretütar Eve Arm ideega pakkuda suurlinnainimestele võimalust osta endale n-ö virtuaalne lammas – loomake, kelle kasvamist, söötmist ja kelle eest hoolitsemist näeb omanik veebikaamera vahendusel.
MyOwnSheep nime kandnud teenus ei ole siiski käivitunud päris nii, nagu Eve Arm esialgu ette kujutas. Takistuseks ei saanud mitte niivõrd klientide vähene huvi, vaid hoopis lammaste kehv koostöövalmidus. «Kui lammastele enam piima ei antud, siis ei olnud nad ka suhtlemisest eriti huvitatud. Leivaga neid samamoodi ei saanud meelitada,» rääkis Eve Arm.
Niisiis jäi äriidee sellisel kujul praegu seisma ning Eve Arm võtab Ajujahi konkursil osalemist ennekõike kui head kogemust, mis tõi talule mõnevõrra tuntust juurde. «Päris palju tuldi lihtsalt jutustama ja küsima meie talu kohta,» meenutas ta.
Tänavu suvel proovis Murese talu esimest korda asendustalunikusüsteemi. «See on väga soodne ja kasulik võimalus. Meil läks küll ajastusega veidi nihu, sest tellisime asendustaluniku eeldatavaks poegimise tippajaks, kuid tegelikult oli asendustaluniku saabumise ajaks suurem poegimine juba ära olnud, nii et ta tegi teisi töid,» kõneles Mirja Arm.
Lammaste «vanade sõprade» huntidega on ka Muresel muret olnud. Selle suve lõpus murti maha viis lammast, neljale tehti hädatapp ja teist sama palju pidi perenaine üles tohterdama. «Kui on 600–700 lammast ja kümme lammast läheb suvega, siis ei ole nii hullu. Ma ei saa seda metsloomadele süüks panna,» kõneles perenaine. «Kunagi aastate eest läks meil 100 lammast korraga – siis oli küll kurb ja hirmus.»
Murese talus on ametis kogu pere – ema, isa ning kaks täiskasvanud tütart ja pojad. Üksnes ema on täiskohaga talu päralt, ülejäänud pereliikmed käivad ka mujal tööl. Mirja Arm nendib, et talle meeldib mõte pere- ja vabatahtlike talust. «Hea, kui lastel on koht, kus leidub alati tööd, ja on toit oma talust võtta,» lisas lambatalu perenaine.
Kiip aitab lammaste kaalumisel aega kokku hoida
Lisaks numbrile kannavad kõik Murese talu lambad kõrva küljes kiipi, mis laseb lambaid kaaludes andmed kohe digitaliseerida ja luua kiire võrdluspildi varasemate tulemustega.
Hiinast tellitud kiipidesüsteem võimaldab talu perenaise Mirja Armi sõnul märkimisväärselt aega kokku hoida. «Varem kirjutas mees ühele lehele midagi ja siis teisele, aega kulus kümme korda rohkem,» rääkis ta. Nüüd lähevad lambad kaalu peale, vastava skännerimispulgaga tehakse lamba kõrva juures piiks ning andmed on arvutis olemas.
«Pojad tegelevad meil tehnikaga ja püüdlevad selle poole, et kõik tööd oleksid võimalikult lihtsad,» märkis Mirja Arm. Nii võeti kiipidesüsteem kasutusele perepoja algatusel, kes toote Hiinast tellis. «Alguses ma olin veidi kahtlev – üsna kallis ja ei tea, kas ära tasub, aga see on end kindlasti õigustanud,» lisas talu perenaine.
kommentaar
Adrian Horyn,
vabatahtlik Poolast
Lõpetasin kevadel ülikooli tehnilise füüsika erialal ning kuna ma päris täpselt ei teadnud, mida edasi
tahan teha, mõtlesin, et võtan väikese pausi vabatahtlikutöö näol. Olen küll terve elu linnas elanud, kuid mulle meeldib maaelu ja tahtsin maaelu kohta rohkemat õppida. Vabatahtlikutöö on selleks hea võimalus.
Nina Haseler,
vabatahtlik Saksamaalt
Minu meelest on vabatahtlikutöö parim viis kohaliku kultuuri ja inimeste tundma õppimiseks. See on äärmiselt hea vaheldus minu harjumuspärasele tööle sotsiaalpedagoogina. Mul ei ole olnud eriti palju kokkupuuteid maaeluga ning ülikoolis olen hoopis kultuuriantropoloogiat ja pedagoogikat õppinud, nii et minu jaoks on vabatahtlikutöö lambatalus väga teistmoodi kogemus.
Artikkel ilmus Postimehe lisalehes Maaelu Edendaja.