Eesti saaks ise Venemaale gaasikraani kinni keerata

Andres Reimer
, majandusajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Illustratsioon: Pm

Ähvardus, et Venemaa president Vladimir Putin keerab Eestile talvel gaasikraani kinni, kõlab sama tõsiseltvõetavalt kui väide, et Eesti keerab gaasi kinni Peterburile.

Teoreetiline võimalus mõlema stsenaariumi jaoks on olemas, sest talvel Loode-Venemaad ja Peterburi varustav gaasitrass läbib Misso juures Eestit.

Kraaniga jõnksutamine Ukraina piiril ei mõjuta Eesti varustuskindlust mitte mingil moel, sest Eesti saab oma maagaasi hiigeltorustiku teisest otsast. Gaasi saaks Eestile kinni keerata seega kas lõunanaabrid või sealne gaasiettevõte Latvias Gāze.

See osa gaasitorustikust, mille abil ka eesti emad hommikuti oma maimukestele putru keedavad, on ühendatud Lätis asuva Inčukalnsi maa-aluse loodusliku hiigelmahutiga. Igal aastal aprillist oktoobrini pumpab Gazprom Inčukaln­si hoidlasse maagaasi, et novembrist märtsini just sellest mahutist varustada gaasiga Loode-Venemaad, Lätit, Leedut ja Eestit.

Eestit varustatakse talvel maagaasiga Inčukalnsist läbi Karksi kulgeva ülekandetrassi kaudu. Vaid väike osa gaasi võib mõnikord puhtlogistilistel põhjustel pärineda Pihkva oblastis Irboskas asuvast vahepumplast.

Kuid Irboska pumpla, mis varustab lisaks ülejäänud Loode-Venemaale ka Peterburi linna, saab talvel oma gaasi Inčukalnsist, seega Missos läbi Eesti kulgeva gaasitrassi.

Süsteem on üles ehitatud nii, et loomulikult saab tarbijale, isegi tervele riigile, kes gaasi eest ei maksa, kraani kinni keerata. Kuid mingisugusteks poliitilisteks kraanikeeramisteks siin kuigi palju võimalusi pole.

Venemaa on küll 1990. aastatel ähvardanud puhtpoliitilistel põhjustel kraani kinni keerata, kuid tegelikult pole seda juhtunud. EG Võrguteenuste kinnitusel pole tulnud ette ka juhtumeid, et rõhk trassis oleks tehnilistel põhjustel või gaasi nappusel langenud nii madalale, et Eesti tarbijatele oleks tekkinud reaalne oht külma kätte jääda.

Eestile garanteerib katkematu gaasivarustuse tarneskeemide läbipaistvus ning tarbijate kultuurikoodi vermitud harjumus teenuste ja toodete eest ausalt maksta.

Venemaa hakkas gaasikraani jõnksutama mitu aastat enne Ukraina-vastast sõjalist agressiooni, kui Gazprom väitis, et ukrainlased ei maksa tarbitud gaasi eest. Kiievis olid tollal võimul kahepalgelist poliitikat ajavad tegelased, kes polnud jõudnud otsusele, kas nad soovivad liitu Kremli või Brüsseliga. Gaasiäri hakati korraldama läbi korruptiivsete skeemide, kus suure huviga osalesid nii Venemaa kui ka Ukraina asjamehed.

Ukraina raskused gaasi eest tasumisel tekkisid ennekõike sellepärast, et poliitilise omakasu nimel müüdi nii elanikele kui ka ettevõtetele gaasi odavamalt, kui seda osteti.

Kuid gaasi puhul on Eesti valitsus jätnud tegemata ühe võib-olla olulise asja: erinevalt vedelkütustest ja elektri tootmiseks vajalikust põlevkivist pole loodud maagaasi julgeolekuvaru.

Väga võimalik, et riigiisad on hinnanud gaasi kättesaadavust Inčukalnsi hoidlast nii hästi tagatuks, et varu loomist pole seni vajalikuks peetud. Võib-olla on siin tegemist samasuguse andestamatu hoolimatusega, nagu me nägime rääma lastud idapiiril, kui Venemaa eriteenistused olid röövinud Eston Kohvri.

Eesti seadused ei kohusta otseselt kedagi gaasi julgeolekuvaru looma. Kuid EG Võrguteenus võiks riigi soovi korral sellise varu luua. Loomulikult peavad tavatarbijad Inčukalnsis Eestile reserveeritava gaasikoguse kinni maksma, milleks peab konkurentsiamet nõustuma tariifide tõstmisega.

Ehkki majandusminister Urve Palo tõstis gaasivaru teema hiljuti teravalt üles, ei oska veel keegi öelda, kui palju näiteks kodutarbijad sellise varu hoidmise eest igakuiselt välja käima peavad.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles