1969. aasta märtsikuus pidas Nõukogude Liit maha lühikese piirisõja Hiinaga, mis lõppes alles siis, kui Moskva Damanski saare pärast «täie rauaga» tankid käiku lasi. Kerime pildi tänasesse päeva, ning suhted on tunduvalt viisakamad. Nagu kirjutab Financial Times, on saavutatud lausa uus tase – pidades silmas mesiseid sõnu, millega president Vladimir Putin hiinlaste riigifirma CNPC suure Ida-Siberi naftavälja Vankori osanikuks kutsus.
Varasemalt oli Venemaa Hiina suhtes paranoiline – eriti teravalt väljendus hirm riigi idaosas, mis on majanduslikult nõrk ja hõredalt asustatud, Pekingile lähemal kui Moskvale, ning silmitsi üüratu, rikka ja ülerahvastatud naabriga.
Viimase paari aastakümne vältel lubas Venemaa Hiina firmad üle piiri naftat, sütt ja puitu üles ostma. Nafta- ja gaasiväljade osalustest hoiti naabrid aga otsustavalt eemal. Kui Venemaa üldse välismaiseid naftafirmasid mängu võttus, siis vaid selliste projektide puhul, mis neile endale keerukuse tõttu üle jõu käisid. Vankor on aga suur ja «lihtne» maardla, mis ei valmista omanikule Rosneftile tehniliselt erilisi raskusi. Lisaks on sinna juba palju investeeritud ning maardla toodab tonnide kaupa raha.
Eriliselt väärib aga tähelepanu Putini kõnekunst potsentsiaalse diili teadustamisel CNCPga. «Üldiselt oleme me oma välismaiste partnerite sisselubamisega väga ettevaatlikud,» ütles Putin. «Aga meie hiinlastest sõprade suhtes meil muidugi piiranguid pole.»
Vasttärganud sõprus võib siiski olla pigem märk nõrkusest – Rosneftil on hädasti raha vaja. Pärast TNK-BP allaneelamist on firma sügaval võlgades ning sanktsioonide tõttu ei pääse nad lääne allikatele.
Venemaa nõrkusest kõnelevad ka teised hiljutised energiatehingud. Maikuus lubas Gazprom CNPC jaoks 30 aasta jooksul 400 miljardi dollari eest maagaasi. Samm leidis aset pärast Krimmi annekteerimist ja Euroopa kiireid katseid vähendada sõltuvust Vene gaasist ning pidi demonstreerima läänele, et Gazpromil on teisigi turgusid. Läbirääkimised hiinlastega osutusid aga ülimalt karmiks ning Venemaal tuli hinna osas järgi anda.
Hiina nafta- ja gaasivajadused kasvavad tempokalt ning Moskva jaoks on sõprussuhetel mõte sees. Samas peituvad koostöös CNCPga omad väljakutsed. Euroopas saab Gazprom «jagada ja valitseda». Hiinas sõltuvad nad ühe suure partneri – CNPC – armust, mille hoovad hinna kangutamiseks tõotavad minna üha võimsamaks.
1969. aastal sai Nõukogude Liit Damanski saare küll tagasi, kuid lõpuks läks see ikkagi hiinlastele – aastal 2008 loovutas Venemaa Hiinale 174 000 ruutkilomeetrit vaidlusalust maad. Kohalikud venelased küll protesteerisid. Eriti need, kelle datšad koos Tarabarovi (nüüd Yinglon) saarega kaotsi läksid.
Sageli saab Hiina Venemaa puhul oma tahtmise – varem või hiljem.