Tööandjad: peame kõrgelt haritud tööjõudu n-ö ette tooma

Toomas Tamsar
, Tööandjate Keskliidu juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Tamsar.
Toomas Tamsar. Foto: Toomas Tatar

Tööandjate Keskliidu juht Toomas Tamsar ütles Majandus24 palvel tööjõupuuduse probleemi lahendusi välja pakkudes, et inseneride koolitamiseks ei saa ära oodata tehaste tulekut. Reaalsuses tuleb tema sõnul pöörata järjekord vastupidiseks ehk septsialistid ees, töökohad järel.

Töövõimereform tuleb läbi viia, kogu valust ja vaevast hoolimata. Meid kummitavad nii emigratsioon, demograafiline auk kui ühiskonna vananemine. Meie ühiskond peab tagama, et igaühel kes suudab ja saab panustada kasvõi osaliselt, on võimalus seda teha.

Hoolimata pensioniea tõstmisest ei ole tegelik pensionile jäämise iga tõusnud, st eakamatel inimestel on tööd raske leida. Seal on palju erinevaid põhjuseid, kõige sagedamini on küsimus ikkagi inimeste oskustes - kas meie vanemaealised töötajad on ühe töökoha kadudes piisavalt konkurentsivõimelised, et järgmine leida. Kahjuks on vastus liiga sageli ei. See puudutab muuseas lisaks vanemaealistele ka inimesi, kes töötavad palgaredeli n-ö alumises, kõige lihtsamate tööde otsas. Me leiame, et seetõttu peaks eeskätt töötukassa kaudu korraldama mõlema riskirühma jaoks n-ö ennetavat ümberõpet, võimalust oma konkurentsivõimet parandada ja uusi oskusi omandada enne, mitte pärast töötuks jäämist.

Kindlasti peab ka meie sotsiaalsüsteem olema selline, et motiveerib panustamist - kasvõi osaliselt. Ükski toetus ega hüve ei tohiks tekitada olukorda, et inimesel (näiteks vanemapuhkusel viibijal) on kõige kasulikum mitte midagi teha. Inimeste osalist panustamist pärsib ka sotsiaalmaksu alampiir, poole või veerandi kohaga töötaja puhul on sotsiaalmaksu osakaal tema tööjõukuludest juba nii suur, et tööandjal võib osutuda mõistlikumaks osaajaga töötaja ukse taha jätta.

Aga selleks, et meelitada riiki kõrgetasemelisi tehnoloogiainvesteeringuid - mis peaks olema meie ühiskonna suur eesmärk - peab kõrgharidussüsteem seda otsustavalt toetama. Nii, et ootame ära tehase tuleku ja siis hakkame insenere koolitama, ei saa. Majanduse esimese kursuse loengutes räägitakse ühest kesksest seadusest - pakkumine loob nõudluse. Väljaõppinud tööjõu piisav pakkumine on üks olulisimaid kriteeriume, mida välisinvestor uut investeeringut tehes vaatab. Ehk siis reaalsuses tuleb pöörata järjekord vastupidiseks, lihtsustatult öeldes - spetsialistid ees, töökohad järel. St tegelikult peame me kõrgelt haritud tööjõudu n-ö ette tootma. Nii Eesti kui välistudengite arvelt, ning andma endast parima, et võimalikult suur hulk neist ka pärast õpinguid Eestisse tööle jääksid.

Kõrgtehnoloogiainvesteeringud on pikas perspektiivis üliolulised, sest kõigi märkide kohaselt on Eesti jõudnud n-ö keskmise sissetuleku lõksu, kus ühiskond enam odavat tööd teha ei taha, kallist aga ei oska. Seetõttu on teadmistemahuka, keerulise ja kalli tootmise Eestisse meelitamine võtmetähtsusega, sest vaid piisav hulk selliseid ettevõtteid saab ühiskonda tuua uusi teadmisi ja uut äri, mis lubaksid klaaslaest läbi murda. Hoiatavaid näiteid on mitmeid, Brasiilia ja Lõuna-Aafrika on selles lõksus juba aastakümneid kinni. Lõuna-Korea, Singapur ja Soome, kes tegid eelmise sajandi viimastel kümnenditel panuse haridusele ja tehnoloogiale, on sellest aga välja murdnud. See peaks tõsist mõtteainet andma küll.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles