Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Viis aastat napi unega. Nautides

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Viis aastat abielus, ja koos kalaga: «Inimesed ei mõista,» lausub Diana Tekko, «kuidas me saame olla kodus ja tööl ninapidi koos. Aga saame.» Tegelikult on Diana ja Indrek Tekko olnud koos juba kümme aastat. | FOTO: Erik Prozes

Kaks noort pärnakat tunnevad rõõmu elustiilist, mis enamikku kohutaks. Sest nad on leidnud, mida Eesti inimestele pakkuda. Igaüks võib sellest osa saada. Proovige!

Käed külge! Indrek Tekko ei pelga ega põlga Pärnu Kalamajaka poes ega mujalgi ära ühtegi, ka kõige raskemat tööd. | FOTO: Erik Prozes

Kell on kaksteist päeval ja Indrek Tekko tunneb, et vajab kohvi sisse neli-viis lusikat suhkrut. «Saab energiat juurde,» selgitab ta.

Pole saladus, et teda ja ta abikaasa Dianat peetakse suvepealinnas Pärnus üksjagu hulluks. Mitte halvustavas, pigem tunnustavas, ent osati ka kahjatsevas mõttes.

«Kui öösiti saab viis tundi magada, on väga okei,» tunnistab Tekko (34).

Ja nii juba vähemalt viis aastat ühtejutti.

Selle nädala kolmapäeval, avaldab Diana Tekko (31), oli tal esimene poolvaba päev nelja viimase nädala jooksul.

Ega muud moodi, tehes vajadusel ka 24-tunniseid tööpäevi, pole võimalikki, kui tahad midagi päris nullist üles ehitada.

Ei, Tekkod pole järjekordsed noored, kes mõelnud välja mingi järjekordse IT-lahenduse või mobiilirakenduse – mida maailm enamasti nagunii ei vaja, kuid mida Eesti president võiks oma järjekordses kõnes siiski kiita.

Nemad tegutsevad palju maisemas (täpsemini öeldes: vesises) vallas: hoolitsevad ööd ja päevad selle eest, et inimestel oleks midagi värsket ja tervislikku süüa. Nad on avanud kaks Pärnu Kalamajaka kalapoodi Tallinnas ja ühe Pärnus, lisaks plaanivad avada veel ühe pealinna külje all Tabasalus; avasid kevadel kalakohviku Pärnu vanal turul; varustavad Tallinnas ja Pärnus värske kalaga rohkem kui pooltsada hotelli, restorani ja catering-firmat; korraldavad kalapüüki nii Pärnu lahel kui Peipsi järvel, olles omandanud seal ajaloolised püügiõigused; veavad kuue autoga nii Eestist välja kui Euroopast siia sisse rohkem kui 50 liiki kala. (Üks nende kundedest on Eesti presidendi proua.)

Mõni ime siis, et need, kes Tekkosid tunnevad-teavad – ja on kuulnud-näinud, kuidas nad viimased viis aastat on rabanud –, peavad neid hulludeks. Et ei paista neil eales vaba ega jõudeaega.

«Neil on kogu aeg töö. Ja kogu aeg kiire,» tõdeb Indrek Tekko ema Marina, ametilt hambatehnik.

«See-eest oleme õnnelikud,» lausub ta poeg. «Kes on surfar, kes on hipi... See on meie elustiil.»

«Jah, töö on meie elustiil, hobi ja vaba aeg,» kinnitab Diana.

Neil on viiene tütar Nora, kes terve pärastlõunase aja isa kõrval kalakohvikus kannatlikult, kordagi vahele segamata oma asjadega mängib.

Pea nagu arvuti

Ilmselt on suhkrune kohv Tekkole hästi mõjunud. Terve kahetunnise vestluse vältel, kroonilise kella nelja-viiese ärkajana, ei hõõru ta kordagi silmi ega haiguta. See kõlab küll feminiinse tähelepanekuna, aga kordagi ei kao ta silmist sära ega jutust hoog.

Pigem on värskuse põhjus muus, mitte piimas. Nimelt selles: «Teeme Dianaga kõike rõõmuga,» nendib ta.

Tema telefon annab tunni jooksul paarkümmend korda märku, et keegi helistab. Viimaks võtab ta vestluse vahelt ühe kõne vastu. See tuleb Marekilt Poolast. «Mul on lõhet vaja, suuri,» räägib Tekko talle inglise keeles. «Vaja on üks tonn. Ja pool tonni lesta ka.»

Aga teised kõned? Mis noist saab?

«Ma tean, et ega need helistajad ära sure,» lausub Tekko ja lubab naerdes: «Ellujäämise järjekorras helistan neile tagasi.»

Siis vastab ruttu veel ühe kõne. Annab inglise keeles sendi täpsusega juhiseid, mis hinnaga mis kala osta, ja lisab, millised olid hinnad mõni päev varem. Üles ei tähenda ta midagi. Kogu info tuleb peast ja talletub ainult pähe.

Kas märkmikku polegi vaja?

«Sellel ei ole mõtet,» tõdeb mehe eest Diana. «Ta ei jõuaks nagunii kõike üles kirjutada.»

«Mu pea on nagu arvuti,» väidab Indrek. «Teen delete ja delete, lükkan ebavajaliku tagaplaanile, ­rämpsposti, ja mõne päeva pärast on see sealt ka läinud.»

Kingitus ostjalt

Tegelikult pidanuks Indrek Tekkost saama mootoriõliste näppudega mees. Ta õppis autoremondilukksepaks. Kui saabus praktika aeg, avastas ta üllatusega, et praktikandile palka ei makstagi. Nii seadis ta sammud Pärnu ühe kalafirma külmhoonesse, kus sai transporditööliseks. Parajasti vältas räimepüügihooaeg, ja räime lõhn, mäletab Tekko, oimastas ära (just nii ta ütleski). «See tundus raha lõhnana,» lisab ta – ent mitte surmtõsiselt, ennemini enda üle naerdes.

Sest raha ei ole ahvatlus ega jõud, mis teda koos abikaasaga tegutsema tõmmanud. (Kõlab usutavalt: mis kasu on rahast, kui sa selle nimel kogu ärkveloleku vahetpidamata rabama pead.) «Meie mõte ei ole selles,» kirjeldab ta, «et paneme ühe müügikäru siia ja teise sinna ja siis raha muudkui tuleb ja saame puhata. Me tahame teha oma asja, et see oleks tasemel ja sellest kiirgaks headust.»

Näikse, et kiirgabki. Koolirahana, enne oma äriga alustamist, sai ju kümnendi jooksul omandatud kalabisnises kogemusi nii kastide pesijana kui tõstukijuhina, nii kokkuostja kui kauplejana. Nüüd on see, mis Tekkod teinud, teeninud paljude suvepealinlaste lugupidamise.

Luule Vister, Pärnu Kalamajaka kaupluse n-ö A ja O, võib pajatada arvukalt lugusid, kus pärnakad pole pidanud paljuks, et tulla linna teisest otsast, lillekimp või šokolaadikarp näpus, tänama, et aitäh, väga hea kala müüsite. Üks härrasmees, meenutab Vister, oli ostnud rohkem kui 20-eurose angerja, valinud, et see oleks kõige ilusam, mis letis väljas, ning ulatanud selle pärast ostu naismüüjale: «See on teile!» Lihtsalt tänutäheks, ei muu tagamõttega.

Noid lugupidajaid leidub ka pärispealinnas, Tallinnas, kuhu Tekkod sõidavad iga laupäeva varahommikul kalaturule värsket kala müüma. Eelmise aasta lõpus, kui õhukülm küündis 30 miinuskraadini, tegi Diana seal kõigi aegade rekordkassa – kui suure täpselt, selle eelistab ta enda teada jätta –, näpud pakasest vaat et sinised. «Nägusid enam üldse ei näinud,» kirjeldab ta müügitempot. «Nägin ainult kala ja raha.»

Puhkust saabki tõenäoliselt vaid siis, lisab Indrek, kui temperatuur langeb alla 30 külmapügala.

Väärt abimehed

Aga Tekkod on kaugel sellest, et kõik, mis õnnestunud, ainult enda nimele kirjutada. Esiteks on neil kompanjon, kunagine suurtootmise juhataja Meelis Kodasmaa, kes kahe noore entusiasmile ja hulljulgusele lisanud oma kogemused ja sidemed. Teiseks peakokk Jaanus Krass, kelle kätes, märgib Indrek Tekko, peitub kevadel avatud kalakohviku menu võti. (Lõuna ajal seisis seal pidevalt sabas pool tosinat inimest.) Ja kolmandaks – ning seda sugugi mitte kahaneva tähtsuse järjekorras –, kinnitavad Tekkod, oleks vaevalt millestki asja saanud, kui neil poleks hüpervõimekat meeskonda.

Sellest, millise tiimi nad on loonud, võiks ilmselt kirjutada õpetliku artikli Harvard Business Review’sse (maailma juhtivaid juhtimisajakirju). Kui keegi nüüd kahtleb, et siinkirjutaja on äraostetud või lihtsalt erapoolikult kedagi suureks kirjutab, siis palun arvestada: maksin Kalakohvikus lõuna kinni omast taskust, viis eurot ja 70 senti; ma pole mingi kalasõber; Tekkodega kohtusin esimest korda elus.

Ja edasi, võimaliku teadusartikli kasuks argumenteerides, palun arvestada: Tekkod on loonud ligi 50-liikmelise meeskonna, kus valitseb peretunne (Diana: «Inimesed tunnevad, et nemad ajavad ka siin oma asja, sest nad on firmas kõigele nii lähedal.»); kus puuduvad ranged seinad ülemuste ja alluvate vahel (Indrek: «Kui olukord läheb kusagil pingeliseks, siis läheme appi. Kedagi ei jäeta hätta.»); kus ülemused ei põlga vajadusel teha alluvate töid (Indrek: «Kõik on universaalsed, kui vaja, tulevad tsehhist tööle kontorisse või lähevad kontorist tsehhi.»); kus inimesed tahavad liigagi palju töötada (Indrek: «Tahaks, et inimesed rohkem puhkaks, aga nad ronivad ise tööle, nii et pane või keelumärk ette.»); kus keegi pole oma töökohaga algusest peale laulatatud, vaid võib katsetada, et leida endale ise amet, mis enim passib (Indrek: «Kui inimene leiab ameti, mis on talle õige, siis jääb ta ise ka rahule. Mitte et sinust saab autojuht ja rohkem ma sind autost välja ei lase.»)

Huvitav, millega nad inimesi sedasi motiveerivad?

«Diana, millega me motiveerime inimesi?» pöördub Indrek abikaasa poole.

«Mitte millegagi. Tööga!» vastab Diana paugust. Ja seletab: «Need, kes ei taha meiega olla, lihtsalt ei ole meie juures.»

«Perekonna-tunne annab tugevust,» resümeerib Indrek.

Ta heidab hetkeks pilgu telefonile. See on vestluse käigus vastamata jäänud kõnedest kinni kiilunud. «Tuleb restart teha,» tõdeb ta. Viivu pärast täiendab: «Telefon ja elektripistik peavad kogu aeg väga lähedal olema. Ilma nendeta võib hing seisma jääda.»

Iseküsimus on see, kui kaua Tekkod niiviisi kõrvalt vaadates ennastsalgavalt jaksavad rabada ja millega see ühel päeval kõik lõppema peaks.

«Praegu jaksame täiega,» kuulutab Diana.

«Lõppu ei näe,» lisab Indrek. «See oleks väga kurb, kui ma lõppu näen. Lõpp on katastroof.» Mõtleb, siis lisab veel: «Me ei tee seda kõike mõttega, et kunagi maha müüa. See on meie elustiil.»

Kas Tekkod sooviks, et tütar Nora kunagi nende ettevõtmised üle võtaks? Ta on ju niigi varase karastuse saanud, ema-isaga sageli tööl kaasas, nendega pool Euroopatki kalaturgudel käies läbi sõitnud. Liiati on talle sisse harjunud, et enne, kui õhtul koju minna, tuleb kalakohvikust tingimata läbi astuda, et vaadata, kuidas seal asjad edenevad.

«Sellist elu ei tahaks kellelegi soovitada,» kostab Indrek. Mis siis, et tema sellist elu naudib. Nagu elustiili.

Kuidas võita südameid?

Kui Indrek Tekko alustas viis aastat tagasi kaubikuga ringsõite Euroopas, et seal värsket kala kokku osta ja Eestisse tuua, ei saanud suurtootjate ja -püüdjate juurde minna sugugi tühjade kätega. «Tere, olen Indrek Eestist, soovin kala saada!» võis küll kõlada siira enesetutvustusena, aga miks peaks keegi temasugust noort ja tundmatut üldse jutule võtma?

Jää sulatamiseks võttiski ta alati Eestist kaasa musta leiba, Tallinna kilusid, Kalevi šokolaadi ja kuue purgiga Eesti õllepakke.

Pruukostist oli kasu. Tänu sellele pääses ta kala­bisnise tähtsatele ninadele ligi ning sai nendega ärisidemed luua.

Aga kui mingi kombe või harjumuse oled kellelegi sisse söötnud, on teda raske sellest võõrutada.

«Nüüd pean seda traditsiooni edasi järgima,» tunnistab Tekko, «sest neile maitseb see kõik.»

Pinge tõuseb pühapäeval

Samal ajal kui Indrek Tekko abikaasa Diana tunneb pühapäeval, kuidas ta on lõppevast töönädalast rampväsinud, tajub Indrek, et temas hakkab adrenaliin hoopis pulbitsema. Sest juba esmaspäeva varahommikul peab ta olema valmis võitluseks.

Nimelt peab ta hommikul juba kella kuue ajal haarama telefoni ja hakkama helistama.

Atlandil seilanud kalalaevad saabuvad sellal Euroopa suurtesse kalasadamatesse, kus algavad suured kalaoksjonid.

«Jälgin netis,» kirjeldab Teppo, «kui palju erinevad laevad kala oksjonile toovad ja püüan ennustada hinda. Hinnad kõiguvad kõvasti: kui Atlandil on näiteks möllanud torm, on hinnad laes. Samas pean ennustama koguseid, mida Eestis müün. Siin on oluline vahe näiteks kuu algusel ja lõpul. Kuu lõpus on müük 30–40 protsenti väiksem kui kuu alguses, mil on palgapäev.»

Tagasi üles