Jüri Pihel – digitele tõukaja
3. juuli 2010, 00:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Jüri Pihel neli aastat tagasi TV 3 programmidirektori kohast priiks sai, soovis ta teha kõike seda, mida ametis oldud kuue aastaga teha ei olnud jõudnud – pildistada, kokata, lugeda, niisama ringi hulkuda. Seda aega jäi õige väheks, sest käivitus enneolematu digimaania.
Eesti digitaaltelevisioonile ülemineku valitsuskomisjoni juhile Jüri Pihelile on alati meeldinud uued väljakutsed. Uute lahenduste väljatöötamine, nende käivitamine.
Ta teeb alati, ükskõik millise uue projektiga alustades enesele asjad üksipulgi selgeks ja on maksimalist. Kui oleks vähegi võimalik, istuks ta ise buldooseri rooli, et maha lükata mägi, mis kusagil Lõuna-Eesti küngaste vahel korraliku telepildi signaali vastuvõttu takistab.
Fanaatiline mees peabki meie telepilti uuendama, kuna eestlased on telekahullud. Tavaline inimene vaatab telekat päevas rohkem kui neli tundi, 55. eluaasta saabudes koguni 5,5 tundi päevas.
Tänaseks on ajalugu tehtud. Üleeile lülitati kolme analoogkanali– ETV, Kanal 2 ja TV 3 – saatjatel vool välja ja telepimedus saabus kõigisse kodudesse, kus polnud jõutud veel muretseda digiboksi, digitelerit või liitutud mõne teenusepakkujaga.
Digiboksist on saanud viimase aasta üks levinuim kingitus ämmadele-äiadele ja vanaisadele-vanaemadele, kuna enamasti kasutasid analoogsüsteemi maainimesed, kellel aga televisioon üheks peamiseks meelelahutuseks.
Digikohustuse pani meile peale mõistagi Euroopa Liit, kuna aastaks 2012 peavad kõik euroriigid analoogtelest priiks saama.
Pihel valis digiajastu alguspäeva, 1. juuli, välja väga lihtsal põhjusel – on suvi ja inimesed ei ole nii palju telerite ees. Väljas on pikalt valge ja kui teler tummaks jääb, ei ole toas korraga liiga suurt ja ängistavat pimedust.
Tänast telepilti on Pihel aidanud ette valmistada üle kahe aasta. Esimese digipöördeaastaga (2008) kümnekordistus õhu kaudu digitelevisiooni vaatavate perede hulk, lisandus neli uut kodumaist telekanalit ja kogu Eesti territoorium kaeti tavaantenniga nähtava digileviga.
Viimastel päevadel-nädalatel on Pihel antenne ilmselt ka unes näinud, sest kõige enam on tema poole pöördunud inimesed huvi tundnud just antennide vastu. «Olematute antennide, surnud antennide, uskumatus seisundis olevate antennide vastu,» ütleb Pihel ise.
Paljud Eesti inimesed lootsid kuni kolmapäeva viimaste tundideni, et telepilt tuleb igavesti vana toaantenniga koju kätte.
Pedas näitejuhtimise lõpetanud Pihel õigustab igati oma diplomit – tema sõnades ja esinemistes on alati särtsu ning teatav annus teatraalsust. Teda ei ole võimalik kuulata nii, et sa ei kuule. Temaga võib nõustuda või talle vastu vaielda, aga inimesed jäävad teda kuulama.
Leidub neid, kes ütlevad, et digiprojekti juhtimine oli Piheli jaoks selgelt alahinnatud väljakutse. Koolidirektorist ja füüsikaõpetajast ema kõrval on Pihel saanud tubli annuse astronoomiahuvi. Mis on järgmine väljakutse ja uus projekt, mis vajab algatamist?