Keila-Joa mõis toob rõõmu ja võimaldab eneseteostust

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Söögituba: mööblifirma omanikust ja sisekujundajast perenaise käsi on toonud majja luksusliku, samas koduse hõngu.
Söögituba: mööblifirma omanikust ja sisekujundajast perenaise käsi on toonud majja luksusliku, samas koduse hõngu. Foto: Artur Sadovski

«Tee kõigepealt oma kodu korda, siis investeeri välismaale!»
Nii kõlab ettevõtja Andrei Dvorjaninovi elupõhimõte.
 



Mees ise investeerib ja korrastab rõõmuga, asudes sel suvel koos abikaasa ja äripartneriga taastama ajaloolist Keila-Joa mõisa.

Arter külastas vastseid mõisaomanikke nende elupaigas, algupäraselt renoveeritud ja arhitektuurimälestise märki kandvas majas, mis asub Keila-Joal juba enne II maailmasõda rajatud ja läbi aegade riigiisade meelispuhkepaigaks olnud suvilatekompleksis.

Varem kuulus hoone Kristiina Ojulandi elukaaslase Raimo Kägu firmale, veel enne seda suvitasid seal Riivo Sinijärv, Toomas Hendrik Ilves ja Mart Laar.

Andrei Dvorjaninov (47) on koos abikaasa Marje Luhalaidiga (39) olnud Eesti ettevõtluses agaralt tegev juba paarkümmend aastat, ent laiem avalikkus kuulis tema nime esimest korda alles seoses Keila-Joa mõisa ostuga.

Ja sedagi kontekstis, et näe, venelased ostsid meie au ja uhkuse ära! Andreiga vesteldes tulebki kõigepealt selgeks teha tema päritolu. Tema ema on soomlane, isapoolne vanavanavanavanaisa aga saabus Napoleoni armee koosseisus sõjaväearstina 1812. aastal Moskvasse, kus sattus vangi.

Mees jäigi Venemaale ja hiljem venepärastati ka tema nimi.  Andrei tunneb ennast iga kord puudutatuna, kui temalt  telefonis küsitakse, kas peaks rääkima vene keeles… Mees on kasvanud ja koolis käinud Eestis ning tema eesti keel on perfektne.

«Tuletan meelde, et 1934. aastal oli Eestis ainult 60 protsendil eestipärane nimi,» mainib Andrei. «Riigivanema dekreediga algas samal aastal nimede eestistamine: Kristjan Trossmannist sai Kristjan Palusalu, Vassili Krassikovist Vello Kaaristo… Nimi ei anna alust rahvuse määramiseks ja hoiakute võtmiseks.»

Kultuuri emapiimaga

Andrei ema ja isa kohtusid Moskva Riiklikus Ülikoolis, kus mõlemad õppisid prantsuse keelt. Vanemate taust on Andrei Dvorjaninovi elus tähtis, sest sügava kunsti- ja kultuurihuvi sai ta külge just giidist emalt ja Nõukogude Liidus Inturisti peadirektorina töötanud isalt. «Isa kaudu liikusid kõik muuseumi- ja teatripiletid, käisin temaga üle Nõukogude Liidu paljudes kohtades.

Ema tegi Tallinnas soome- ja prantsuskeelseid linnatuure, olin temaga pidevalt kaasas ja kuulasin ajalugu.» Huvi kunsti vastu viis Andrei kokku ka esimese abikaasa, kunstnik Ave Nahkuriga. Viis aastat kestnud kooselust sündis tütar Eva Dvorjaninov (25), kes on vanematele tänaseks ka lapselapse kinkinud.

Oma praeguse abikaasa Marjega kohtus mees pedas ühise spordihuvi tõttu. Andrei on lõpetanud kehakultuuri eriala ja Marjegi õppis seal. Nooruses läbi-lõhki suusatüdruk lõpetas Otepää TSIKi koos tänaste suusakuulsuste Andrus Veerpalu ja Jaak Maega.

Pärast Andreiga kohtumist tegi elu aga kannapöörde ja treenerilootustega tüdrukust sai hoopis diplomeeritud sisekujundaja Ameerikas, kuhu Andrei ta 18 aastat tagasi kaasa kutsus.

Soomest kõigi võimaluste maale

«Kuna mu ema elas Soomes, läksin ka ise 80ndate lõpus sinna ja hakkasin kunstinäitusi korraldama,» meenutab Andrei äritegevuse algust. «Sain tuttavaks ühe kunstnikuga Prantsusmaalt, kelle looming vastas harukordselt hästi soomlaste maitsele.

Tegime koos kunstinäitusi üle Soome ja kuna oli buumiaeg, osteti kõik pildid ära. Piltlikult öeldes võrdus ühe kunstinäituse müügist saadav tulu tollal majaga Meriväljal.»

90ndate alguses Soomet tabanud majanduskriis viis aga kunstimüügi nulli ja tuli otsida uusi väljakutseid. Koos prantsuse kunstnikuga otsustati minna USAsse Floridasse, et sealsel Palm Beachil samamoodi kunsti müües kasumit lõigata. «Paraku on ameeriklase kunstimaitse soomlase omast nii palju erinev, et lõpetasime selle äri kiiresti.

Kuna aga mulle meeldis Ameerikas, asutasin seal ettevõtte ja hakkasin tegelema ekspordiga: uute ja kasutatud autode ning veesõidukite toomisega Eestisse, Venemaale, Soome ja Saksamaale. USAsse viisime Tšehhi päritolu kahekohalisi sportlennukeid.»

Andrei ja Marje elasid Ameerikas ühtekokku kümme aastat. Seal nägi ilmavalgust ka nende tütar Nele (15), kelle seitse aastat noorem vend Daniel sündis juba Eestis. Floridas läks Marje õppima sisekujundust ja sel alal töötab ta ka praegu perele kuuluvas luksusmööblit vahendavas firmas Luxor.

Ameerikast Eestisse tuli pere mitmete tuntud firmade mööblivahenduslepingutega ja asutas siin sisustuspoed. Eksklusiivne mööbel vurab Tallinnast nii Venemaale kui ka Skandinaaviasse. Dvorjaninovid omavad ainuõigust esindada siinkandis Ralph Laureni, Oscar de la Renta jt maailmakuulsate disainerite mööblit.

«Eestisse tulime tütre kooli pärast. Tahtsime, et Nele saaks hariduse siin ja nüüd õpib ta samas koolis, kus mina kooliteed alustasin – Gustav Adolfi gümnaasiumis,» räägib Andrei.

Tütar on rahvusvahelisel tasemel ratsutaja, kes veedab kogu oma vaba aja tallides ja hobustega. Tütre harrastus on vanematelegi külge hakanud – koos on käidud ratsutamas ühistel mõisareisidel Hispaanias, Portugalis, Prantsusmaal, Saksamaal, Sitsiilias.

Autoremont või aadlihõng?

Tütre huvi hobuste vastu pani vanemate mõtted käima ka seoses hiljutise Keila-Joa mõisa ostuga. Nimelt asub lossi kõrval tall 20 hobusele, kus saaks avada ratsakooli nii lastele kui ka täiskasvanutele.

«Nii ilusat kohta teist ei ole!» sekkub vestlusesse seni kohvi-teed ja küpsiseid pakkunud Marje, kes on Keila-Joa lossiümbrusest tugevalt inspireeritud. «Juba praegu, kui loss on räämas ja halvas olukorras, käib sinna rahvast gruppidena, bussidega. Mis saab veel siis, kui me lossi korda teeme? Kogu see loodus, Keila juga, milline potentsiaal!»

Pere kasutab lossist rääkides peaasjalikult ülivõrdeid. Andrei: «Meil on 1500 mõtet, mida selle kohaga teha!» Marje: «See koht ootas meid ära! Käisime pidevalt seal ümbruses koeraga jalutamas ja tundsime nukrust, nähes, kuidas loss laguneb.»

Andrei kordab Hiina vanasõna: kui sa oled valmis, siis tuleb ka õpetaja! Just sel põhjusel – nad olid valmis! – esineti lossi enampakkumisel alghinnast kolm korda kõrgema hinnaga. Riigi hinnangul kahe miljoni kroonise väärtusega fantastilise võimalustemaa eest pakkus perekond kuus miljonit krooni. Ja sai koha endale.

Kõik asjaolud klappisid nagu filmis, sest ettevõtmisega liitus ka Andrei äripartner Aleksandr Giduljanov Peterburist, ehitusettevõtja, kes restaureerib Neeva-äärseid ajaloolisi hooneid.

Kuna Keila-Joa mõisa ajalugu on tihedalt seotud Peterburiga ja enamik selle kohaga seotud materjale asub sealsetes arhiivides, oli partneri liitumine nagu lotovõit.
«Aleksandri usk ettevõtmisesse andis mulle palju tuge,» räägib Andrei. «Tema hinnangul on hoone heas seisus, sest Peterburis on ta harjunud maju varemetest üles ehitama.»

Andrei meenutab põgusat vestlust ühe oksjonil alghinnaga osalenuga. «Talupoja raudne loogika ütles härrale, et kaks miljonit krooni mõisa eest on igati mõistlik hind.

Tal oli äriplaan renoveerida lossis elamiseks paar tuba ning teha hobusetallist ja karjakastellist autoremonditöökoda. Lossi ümber olevad kaks hektarit oleks läinud kartuli alla. Kanalisatsiooni puudumine meest ei morjendanud, eks kuidagi saab ju hakkama…»

Millised plaanid on aga mõisa renoveerimiseks loodaval ettevõttel National Heritage Foundation? «Meie mõte on taastada endine olukord. Et tallides oleksid hobused ja ratsakool.

Peahoonest saaks vabaajakeskus. Kindlasti tahame jätkata teatri- ja salongimuusikaõhtutega, mis juba praegu lossis toimuvad. Tahaksime teha koha, kus tähistada tähtpäevi, kõrval külalistemajas avaks uksed hotell ja restoran,» räägib paar nagu ühest suust.

Andrei meelest võiks riik tulevikus mõisahoonet kasutada väliskülaliste majutamiseks. Projekti maksumuseks hindab omanik kuni 40 miljonit krooni ja päris valmis peaks kogu kompleks saama viie aasta pärast. Soolaleivapeole vastsed mõisaomanikud aga ei mõtle.

«Mind huvitab protsess!» erutub Andrei, kui julgen investeeringu tasuvusaja kohta küsida. «Kõige suurem rõõm on andmisrõõm. Kui 23-aastane Lev Tolstoi õppis Peterburis juristiks, kirjutas ta koju kirja: ma olen juba 23 ega ole inimkonna heaks veel mitte midagi teinud! Mu elu on tühi! Mõni jõuab selle tõdemuseni 23, mõni 47 aasta vanuselt.»

Tee kodu korda!

Andreile on öeldud, et ta oleks võinud osta oksjonilt näiteks politseimaja, anda selle rendile ja mingit muret poleks olnud. «Aga mind ei huvita see! Mis rõõmu ma sellest saan? Ostan suurema auto? Minu meelest on olemas kaht tüüpi inimesi: ühed, kes seisavad lossi ees ja ohkavad – oh, milline probleem, ja teised, kes õhkavad – milline võimalus!»

Vastse mõisaomaniku sõnul on ta vahel mõelnud, miks peavad Eesti ettevõtjad oma siin teenitud raha kuhugi Gruusiasse või Aserbaidžaani paigutama. «Kas on ikka väga mõttekas investeerida näiteks Armeenia kullakaevandustesse?

Selle rahaga saaks ju Eestis nii palju korda saata! Eestis on tohutult ärivõimalusi, ole ainult mees ja tee midagi oma kodu heaks! Mis siis elus kõige tähtsam on – kas pangaarvel on nii või naa palju raha? Tähtis on, kas sa selle raha eest ka rõõmu saad.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles