Eesti Energia: meie välisinvesteeringute maht ei ole liiga suur

Liina Valdre
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Energia Jordaania projekti direktor Andres Anijalg.
Eesti Energia Jordaania projekti direktor Andres Anijalg. Foto: Liis Treimann / Postimees

Eesti Energia Jordaania projekti direktori Andres Anijala sõnul ei ole ettevõte välisinvesteeringute maht kodumaistega võrreldes liiga suur.

«Eesti Energia on panustanud Jordaania elektri- ja õliprojektide arendamiseks 15 miljonit eurot. Eesti energeetikasse oleme samal perioodil investeerinud 1500 miljonit ehk 1,5 miljardit eurot,» kirjutab Anijalg Eesti Energia blogis.

Anijalg kirjutab, et Eesti Energia välisprojektidega on kaasnenud alatine mure rahastamise pärast. «Ühed kannavad seni tehtud investeeringuid kärmelt kaotusena maha ja kahtlustavad, et kaotajateks on Eesti elektritarbijad ja maksumaksjad. Teised seletavad tüdimuseni, kuidas see nii ei ole. Ühed räägivad, et vaja on miljardeid, teised räägivad sadu kordi väiksematest summadest,» leiab ta.

Sellel nädalal Jordaania põhiläbirääkijaga saavutatud põhimõtteline kokkulepe elektri ostu-müügi tingimustes võimaldab Anijala hinnangul olukorda üksikasjalikult selgitada.

Oluline on tema sõnul eristada kahte rahavajadust - üks on projekti arendamise ehk planeerimise kulu ning teine projekti elluviimise kulu. Esimene neist on suhteliselt väike, teine suurusjärkude võrra mahukam.

Esimene – projekti arendamise kulu – on küll rahaliselt väiksem, aga ajaliselt kauakestev ning sisaldab planeerimist ja ettevalmistustöid. Antud juhul geoloogilisi uuringuid, põlevkivi testimist, keskkonnamõjude hindamist, ehitushanke läbiviimist, finantseerimislahenduse väljatöötamist ja muud sellist.

Arendamise kuludele, milleks on eelpool mainitud 15 miljonit eurot, järgneb kõik see, mis hakkab toimuma peale kopa maasse löömist - kaevanduste avamine, infrastruktuuri loomine, tööstuskompleksi ehitamine.

«Need on tõeliselt kapitalimahukad tegevused, mille hinda tuleb mõõta juba miljardites. Need on numbrid, mida mõni on nimetanud Eesti Energia rahanäljaks ja mille kohta vahel ahastades küsitakse – kust see raha võetakse?,» kirjutab Anijalg.

Kirjeldatud rahavajaduste eristamine on Anijala sõnul oluline eeldus mõistmaks, kes mille kinni maksab. Ning otse loomulikult – kes ka hiljem millest teenib. «On ju see kogu investeerimise ja äritegevuse mõte,» nendib ta.

Eesti Energia laenu ei võta

Kuna siiani kestab Jordaania projekti arendusfaas, siis on Anijala kinnitusel Eesti Energia ühe projekti omanikuna investeerinud ainult projekti arendusse ning teeninud projekti väärtuse kasvust ning ka osaluste müügist.

«Hästi planeeritud ja ettevalmistatud projekt on ju rohkem väärt kui ainult idee, millega keegi veel midagi teinud ei ole. Jordaania projekti ettevalmistamisega on aga tegeletud juba aastaid,» leiab ta. «Selleks arendustööks oleme investeerinud vabadel turgudel teenitud tulusid (see 15 miljonit, millest eelpool juttu oli) ning projekti väärtust kenasti kasvatanud.»

Tänaseks on Eesti Energial Anijala sõnul suuremalt jaolt teada, kust tuleb arendusfaasi järgne nii-öelda «suur raha». Jordaania põlevkivielektrijaama ehitust rahastab maailma suurim pank – Industrial and Commercial Bank of China koos Bank of Chinaga, mis kuulub Hiina panganduse Suurde Nelikusse. Mõlemad on triljonipangad ning üks neist ka juba rohkem kui 100-aastase ajalooga.

«Oluline on siinkohal silmas pidada, et 1,4 miljardilist laenu ei võta Eesti Energia ning seda ei garanteerita Eesti Energia varadega. Laenu võtab ning tulevase elektrijaama omanikuks on Attarat Power Company – Jordaania ettevõte, mis kuulub Enefit Jordanile, millest omakorda osa kuulub Eesti Energiale,» lisas Anijalg.

Lisaks arendusprojekti käigus toimuvast projekti väärtuse kasvust ja osaluste müügist saadavale tulule on Eesti Energia jaoks Anijala sõnul veel üks teenimise võimalus. See on elektrijaama omanikutulu.

Praegu omab Eesti Energia 65 protsenti Attarat Poweri emaettevõttest, kuid nii see ei jää. «Asi on selles, et lisaks laenukapitalile tuleb elektrijaama ehitusse lisada ka omakapitali. Just nagu kodulaenuga maja ehitades,» kirjutab Anijalg Eesti Energia blogis.

Omakapitali lisamise suurus sõltub osaluse suurusest ettevõttes. Aga nagu eelpool öeldud, siis Eesti Energia investeerib lõviosas Eesti energeetikasse ning Jordaania elektrijaama ehitamist suurelt finantseerida ei soovi. Seega vähendab Eesti Energia oma osalust veelgi ja realiseerib niiviisi investeeringu tasuvust.

Investeeringute ennatliku mahakandmise asemel võiks Anijala sõnul parem küsida, mis kasu me sellest tulevikus saada võib.  

«Tulevased rahavood ja soov hoida ning arendada meie maailmatasemel põlevkivikompetentsi on põhjused, miks me neid projekte visalt veame, » nendib ta

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles