Seitse pattu buumiaegses ehituses

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
15. juuni 2010 11:38
Kevadine üleujutus Tallinna lähistel Peetri külas. | FOTO: Liis Treimann

Eesti uuselamuid viimastel aastatel uurinud maaülikooli puitkonstruktsioonide lektor ja biokahjustuste ekspert Kalle Pilt on toonud välja seitse pattu, mida buumi ajal ehituses tehti.

Asukoha patt
• Sageli pandi Eesti Maaülikooli lektor Kalle Pildi sõnul mööda hoone asukohaga. «Vaadati maa hinda ja linna lähedust, aga mitte seda, kas paik sobib ehitamiseks. Mõnes kohas on näha, et maja on ehitatud kallaku alla ja sinna see vesi jooksebki.»

Projekteerimise patt
• Buumi ajal valitses projekteerijate põud ja see tähendas, et nad ei vaadanud enam üldse, kuhu maja ehitatakse. «Ja nendesse madalatesse kohtadesse siis ehitatigi madala vundamendiga majad,» räägib Pilt.
• Maapinnast mõnekümne sentimeetri kõrgusele ulatuvad vundamendid on ka liigniisketes piirkondades vägagi levinud, ehkki mõistlik oleks oludele vastav vundament.
• Ehituse alustamiseks kõlbas ka eelprojekt ehk pelk arhitekti nägemus hoone välimusest ja ruumiplaanist. Aga ehituses on kolm projekteerimisstaadiumi – põhiprojektis on korralikult läbi arvutatud konstruktsioonilised lahendused ja tööprojektis juba ka igasugused tehnilised sõlmed.
• Kuna eelprojektile järgnevaid projekteerimisetappe lihtsalt polnud, määras detailid lõppkokkuvõttes ehitaja suva.
Kiirustamise patt
• Pildi hinnangul ehitati buumi ajal maju võimalikult kiiresti ja kohati lausa poole aastaga, et mehed saaks minna uuele objektile raha teenima. Betoon kuivab nii kaua kui see kuivab ning seda ei tohi enne kinni panna ja viimistleda. Ka seina pandud fiboplokk peab saama kuivada – seda ei või kohe ühelt poolt penoplasti ja teiselt poolt kipsplaadiga sulgeda

Materjali patt
• Ehitusmaterjal oli buumi ajal defitsiit ja näiteks laudade-prusside müüjad müüsid kohati lausa kuivatamata kraami. «Seina pandi täitsa märga materjali, mida nad ise nimetasid metsakuivaks,» muigab Pilt.
• Fiboplokid seisid mõnel pool ehituspoodide tagahoovis katkiste kilekatetega ja imasid vihma nagu käsnad. Siis pandi need kohe seina ja kaeti kiiresti kinni.

Ehitaja patt
• Pilt ei too ehitajate oskustest kõneledes esile mitte tööandja nime, vaid ehitusmehe enda töössesuhtumist. Ka eelarvamused nn mustalt tegijate töö kvaliteedi suhtes ei pruugi olla põhjendatud, kui ehk maksu- ja tolliameti pahameel välja arvata. «Vanadel oskustega meistritel on maksu- ja tolliametiga sageli nii nagu on,» märgib ta.

Kasutamise patt
• Kui maja oli kätte saadud, tuli hakata laenu maksma ning mõtlema, kuidas mujalt kokku hoida. Ja Pildi sõnul hoiti sageli kokku sundventilatsiooni kasutamise arvelt – maksab käigushoidmiseks kuluv elekter ja lisaks veel ebamugav surin.

Tarbimisühiskonna patt
• Lõppkokkuvõttes süüdistab Pilt buumiaja esimeses kuues patus tarbimisühiskonda. «Domineerisid müüjad ja hoone hind ei sõltunud selle tegelikust kasutamisväärtusest, vaid müüja oskusest müüa. Müüja oskusi toetasid omakorda pangad ja kinnisvaraarendajad.»

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL