Kinnisvaraarendus loomaaias: kui ei tapa, siis teeb tugevamaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal teab kinnisvarast ja ehitusturust nii mõndagi, sest loomadele vääriliste elutingimuste tagamise nimel on ta oma pühendumust ja energiat seganud nii mõnessegi betoonitonni.
Tuleval aastal tähistate Tallinna loomaaias oma direktoriameti 40 aasta juubelit, kuigi töötanud olete seal juba 45 aastat. Julgen väita, et Tallinna loomaaed on teie käe all loodushariduse pakkumise kõrval tegelikult riigi ja pealinna suuremaid ning sihikindlamalt juhitud kinnisvaraarendusi. Tunnetate ka ise seda?
See on nüüd küll pisut liialdatud ettekujutus. Eks linnas ja mujal riigiski ole selle aja jooksul ette võetud märksa suurejoonelisemaid üldrahvalikke arendusi, ent sihikindlus on vist küll üsna õige märksõna.
Samas on eesmärgini jõudmiseks tarvis veel üsna pikk tee käia ja senise tempoga võtab see küll väga palju aega. Kui me 31 aastat tagasi Veskimetsa maile, Vene sõjaväe endistest ladudest kiiruga kohandatud nn kollektsiooni ajutisse säilitusbaasi kolisime, räägiti kavadest 10–15 aastaga kogu territoorium lõplikult täis ehitada, aga praeguseks pole veel poole pealegi jõutud.
Alguses takistas Moskva olümpiamängude järel üleliiduliselt kehtestatud kümneaastane keeld kultuuri- ja spordiasutustesse investeerida, hiljem aga on tähtsamaks peetud kesiseid ressursse Eesti riigi taaskäivitamise käigus mujale paigutada. Omajagu on takistuseks olnud ka lapsik vastasseis linna- ja riigivõimu vahel.
Nagu öeldud, on sihti kogu aeg silme ees hoitud ning püütud ära kasutada iga võimalust loomaaia arendamiseks. Sellel on muidugi ka oma negatiivne pool – arendustegevus pole olnud ühtlaselt süsteemne, vaid pigem natuke puslet meenutav.
Eesti uuema aja iseloomulikke jooni on kahjuks see, et ühtki koostatud ja kõrgetes instantsides kinnitatud arengukava pole kohustuslik täide viia.
Öelge nüüd ausalt – mida need lõputud võitlemised, selgitustöö, projektide kirjutamine, pettumused ja tagasilöögid ning poliitilised vetod teiega nende aastate jooksul on teinud? Olete karastunud?
Öeldakse, et kui ei tapa, siis teeb tugevamaks, aga eks see kulutab inimese bioloogilist potentsiaali ikka. Paarikümne aasta eest elasin üle arvestatava infarkti ning pärast seda olen püüdnud rohkem imestada kui vihastada.
Panin kabineti seinale raami sisse Winston Churchilli tsitaadi: «Edu on liikumine luhtumisest luhtumisse, kaotamata vaimustust» – et oleks kogu aeg silma all.
Loomaaias on mõnus jalutada ja loodust nautida, kuna see on stressivaba keskkond, mis on loodud nii loomaaia elanike vajadusi kui ka külastajate mugavusi silmas pidades. Milliste väljakutsete ees õigupoolest praegu olete?
Oleme esmalt üritanud kollektsioonis olevatele liikidele loomväärseid tingimusi luua ja alles seejärel niisuguste liikide peale mõtlema hakata, keda meil seni veel pole – näiteks kaelkirjakud, kelle järele rahvas tihti küsib.
Üht-teist oleme jõudnud, peamiselt selle sajandi jooksul, ses osas ära teha, aga kõige halvemas seisus on praegu veel tiigrid ja jääkarud. Viimaste tarvis on rahvaalgatuslike annetustena kogutud nii palju raha, et projekteerime meie polaariumi piirkonda tänapäevast ekspositsiooni, mille tehniliseks prototüübiks on Taanimaal Aalborgi loomaaias juba kümmekond aastat tagasi ehitatu.
Selle ehituslik maksumus võib kujuneda enam kui kolme miljoni euro suuruseks, sest sisaldab palju veepuhastusseadmeid. Tundub kohutavalt kallis, aga rikastega võrreldes pole see eriti midagi. Mullu sai Kopenhaageni loomaaias valmis ekspositsioon jääkarudele, loivalistele jt polaarvööndist pärit elukatele ning selle ehitusmaksumuseks kujunes 22 miljonit eurot.
Eelprojekti peaks AS Innopolis Insenerid hiljemalt mais valmis jõudma ja seejärel ootame põnevusega järgmist Euroopa Liidu rahastamisvooru. Loodetavasti leidub seal mõni meede, mille alt võiks proovida toetust saada.
Eelmise vooru keskkonnaharidusliku taristu rajamiseks ette nähtud vahendite toel oleme üldehituslikult valmis saanud loomaaia keskkonnahariduse keskuse hoone ning suve hakul loodame selle tegevuse järk-järgult käivitada.
Sellest saab tänavu Tallinna loomaaia 75. sünnipäeva peamine sündmus, mida oleme enam kui 30 aastat oodanud.
Ruuminappus on seni olnud põhiline takistus siinse üsnagi unikaalse loomakollektsiooni kasutamiseks inimestele loodushariduslike teadmiste jagamisel.
Tallinna loomaaed asub elurajoonide ja kaubanduskeskuste arenevas ansamblis – kui keeruline on loomaaia territooriumit sellise looduskauni suure pargina üldse hoida ning vältida kinnisvaraarendajate ahvatlevaid pakkumisi?
Kui me 1983. aastal Kadriorust Laagna tee ehituse jalust ära kolisime, oli see piirkond peaaegu linnaserv ja paljud ütlesid, et teeme nii kaugele kolides saatusliku vea. Teisel pool Paldiski maanteed olid Harku sovhoosi rabarberi- ja kapsapõllud.
Ütlesin juba siis, et see kant on n-ö XXI sajandi Pirita, ehk suurima arengupotentsiaaliga linnapiirkond, millest peab kujunema tänapäevane vaba aja veetmise ja puhkepiirkond. Nüüd tundub, et põhijoontes asjad selles suunas liiguvadki, kuigi mitmed algselt kavandatud vaba aja sisustamiseks ette nähtud arendused on pöördumatult lörri läinud.
Algul sai linn endised põllud riigilt endale, et rajada suur lõbustuspark, nagu Helsingis Linnanmäel. Üle Paldiski maantee lehvis suur projekti tutvustav reklaam, kus oli näha koguni lõbustusparki ja loomaaeda ühendav viadukt, kuid siis loovutati see maa-ala järk-järgult kaubanduskeskuse jms tarbeks.
Kas teile on antud arutamiseks mõni teie arvates eriti lõbus või jabur pakkumine? Ehitame teile delfinaariumi, aga ...?
Seesama lõbustuspark taheti alguses loomaaia territooriumile teha. Toonased linnajuhid tulid ja seletasid, et loomaaed mahub väiksemale alale ka ära ja teeme sinna Paldiski maantee poolsesse otsa hoopiski lõbustuspargi, mille tulu arvel saaks linn paremini loomaaeda edasi ehitada.
Ütlesin neile tookord, et mis nad minust moosivad, kui üle tee on tühi kapsapõld, kus kasvatatud toidukultuurid toona kasutusel olnud etüleeritud bensiini tõttu tervist kahjustavaid raskmetalliühendeid sisaldavad – tehku sinna. Läksidki minema ja hakkasid asja ajama.
On olnud küll niisuguseid pakkumisi, kus delfinaariumi või mingi muu efektse atraktsiooniga koos on tahetud saada endale võimalust kalakasvatuse või muu niisuguse tulutoova ettevõtmise rajamiseks.
Loomaaias näeb veel hulgaliselt nõukogude pärandit – murenevat betooni ja roostetavat terast. Kas see on säilitamist väärt ajalugu, või on see väljakutse teie järgmiseks kümneks tööaastaks?
Selles pole midagi mälestisena säilitamisväärset ja vaimusilmas näen nende asemel mitmesuguseid moodsa tehnoloogiaga loomaaianduslikke objekte, mille elluviimine jääb küll minu järglaste ülesandeks.
Kui olemasolevatele liikidele saavad loomväärsed elutingimused valmis, siis on plaanis rajada nende asemele zoogeograafilisi ja ökoloogilisi valdkondi tutvustavaid ekspositsioone ning need sõjaväeladudest ajutise lahendusena ümber ehitatud rajatised peaksid tulevikus kõik kaduma.
Pärast seda, kui jääkarude uus ekspositsioon ja tulevane «tiigriorg» valmis saavad, kaob esimesena igavikku praegune nn külmalembeste kiskjate maja.
Kellel on loomaaias paremad elutingimused kui keskmisel tallinlasel magalarajoonis?
Kõige paremates oludes on meil amuuri leopardid ja lumeleopardid ning siinse kollektsiooni pärl, maailma parim kaljukitsede ja uluklammaste seltskond meie alpinaariumis. Peaaegu kõik rajatised ja hooned, mis on sel sajandil valmis saanud, kuigi mitte nii suurejoonelised kui rikkamates maades, tagavad sageli loomadele isegi nende hääbuvatest looduslikest elupaikadest paremad tingimused.
Oleme siinseid nappe, arenenud maadega võrreldes tunduvalt kesisemaid majanduslikke võimalusi püüdnud kasutada eelkõige loomade huvisid silmas pidades. Paljudes moodsates ja ülikallites loomaaiaekspositsioonides osutub enamasti kõige kulukamaks just see osa, mis ehitatud peamiselt külastajatele mulje ja mugavuste tekitamiseks, millest loomadel pole tegelikult sooja ega külma.
Kui te järglastele juba vihjate, siis – kuidas üldse saada «järgmiseks Mati Kaaluks» ja millise tärmini enda jaoks seadnud olete?
Alustan tagantpoolt. Olen nimelt linnavalitsusele lubanud, et hea tervise korral pean vähemalt senikaua vastu, kui loomaaia 75. sünnipäev peetud ja keskkonnahariduse keskus käivitatud.
Loomaaia põhimääruses on kirjas: «Loomaaeda juhib direktor, kelle kinnitab Tallinna õigusaktidega kehtestatud korras ametisse ja vabastab ametist linnavalitsus linnapea ettepanekul». Mil moel see linnapea oma ettepanekuni jõuab, seda on mul küll üsna raske ütelda, sest väga kindlaid reegleid ju pole.
Need loomaaiadirektorid, kel on õnnestunud maailmas sel alal midagi märkimisväärset korda saata, on olnud oma ametis väga pikalt ja pühendunult, isegi USAs, kus on tavaks mõne aasta tagant töökohta vahetada. Põhjus on eelkõige selles, et looduslikest tsüklitest väga sõltuvas loomaaianduses ei jõua lühikese ajaga õieti midagi korda saata.
Üks on igatahes kindel – seda tööd ei saa tulemuslikult teha, kui asjasse formaalselt suhtuda. Peab tundma piiritut huvi loomariigi vastu, unustama kella ja kalendri, olema valmis ja suutma ujuda vastuvoolu, tahtma seda asja iga hinna eest edasi viia, minnes n-ö aknast sisse, kui uksest välja visatakse ning alati meeles pidama juba jutuks olnud Churchilli definitsiooni edu kohta. Kindlasti on vaja kodus «tagalaülemat», nagu mul on olnud, sest keegi meist pole üliinimene. Uskumatu, aga olen kuulnud sahinaid, et minu pensionile jäämist ootavad ning seda kohta igatsevad koguni mitmed täiesti zooloogiakauged tegelased.
Mati Kaal
• Sündinud 3. juunil 1946 Tallinnas.
• Tartu ülikooli lõpetas bioloogia erialal 1969. aastal.
• Aastast 1968 töötab ta Tallinna loomaaias, 1975. aastast direktorina.
• 2001 on teda tunnustatud Valgetähe III klassi teenetemärgiga.