Peep Sooman: parim pakkumine, aga müümata
16. märts 2014, 15:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toodete pealetükkiv esitlemine on iseenesest juba häiriv nähtus, kuid mis veel hullem – hea tahte ja rumala pea kombinatsioonist saab tegelikult müügimehe maine hävitaja ning kinnisvaraostja õudusunenägu.
Kinnisvaraportaalid on paksult täis pakkumisi, mida nimetatakse soodsaimateks, linna parimateks, kõige sobivamaks investeeringuks jm. Need lööklaused ajavad südame pahaks, sest minul tekib alati küsimus – kui need pakkumised on nii head, siis miks suviste piltidega majanässakad ikka veel müügis on? Äkki need ikka nii head ei ole, kui maakler omanikule või iseendale meeldimise pärast kiidukõnes kuulutab.
Piltidest olen siin kolumnis juba rääkinud, aga mitte nende üle võlli keeramisest. Fish-eye ehk kalasilma-objektiivid ei sobi majade pildistamiseks, samuti ei tasu kinnisvarafotosid tugeva HDR-toonimisega ära rikkuda. Leidub ka kinnisvaramüüjaid, kel on rumal komme paneelmaja viieruutmeetrisest köögist nii laia vaatenurgaga foto võtta (tihti veel efekti suurendamiseks panoraamiks kokku kleebitult), et pildi järgi peaks seal köögis saama terve seltskond tantsu lüüa. Ma ikka imestan, et kas kliendid siis ei kurjusta, kui nad näiliselt avara magamistoaga korterit vaatama lähevad, aga kohapeal avastavad, et tuppa peale riidekapi ja voodi suurt ei mahugi?
Märksa muret tekitavamad on need lood, kus moonduma hakkab strateegiliselt ülioluline info. Ilmselt ei lähe mul elu lõpuni meelest ära see, kuidas mu emale prooviti 90ndatel Nõmmel asuvat majaosa maha müüa ilma, et sellega oleks kaasnenud mõttelist osa kinnistust – väärinfo tuli välja alles eellepingu sõlmimisel notaris. Jumal tänatud, et mu emal endal mõistust oli, et dokumentatsiooniga tutvuda. Sinnapaika see tehing jäigi.
Iseäranis jube on see, et kui mälu mind ei peta, tegutseb see tõbras kinnisvaraturul siiani.
Kasutusload, -korrad, kaasomandid, eelisostuõigused, projektdokumentatsioonid, liitumislepingud – need on vaid osa teemaderägastikust, millega maakler peab end kurssi viima. Kui ta seda aga teinud pole, tuleb vastata ausalt: «Ma ei tea, aga uurin välja!»
Ja kes vastutab? Mitte keegi. Nagu masu ajal võlausaldajad võlgnikele armastasid öelda: «Ise olid loll, kui allkirja andsid, keegi ju ei sundinud».