Võrdõigusvolinik palgalõhest: emaroll toob kaotuse palgas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepperi sõnul ei ole naiste suurem edukus kõrghariduse omandamisel toonud kaasa naiste töö ja naistöötaja suuremat väärtustamist tööturul. Samuti ei hinnata tema sõnul Eesti ühiskonnas naistöötaja puhul ka lapsevanemarolli, vaid see toob hoopis kaotuse palgas.
Eurostati neljapäeval avaldatud statistika järgi on Eesti jätkuvalt Euroopa Liidu suurima soolise palgalõhega liikmesriik. Statistika järgi teenis meessoost töötaja Eestis 2012. aastal tunnis 23 protsenti rohkem kui naissoo esindaja.
Järgneb võrdõigusvoliniku Mari-Liis Sepperi kommentaar.
Sooline palgalõhe on Eestis püsinud enam-vähem samal tasemel viimased 10-15 aastat, kõikudes 24% ja 30% vahel. Majanduslanguse aastatel palgalõhe veidi langes, kuid seda pigem meeste palkade keskmise languse kui naiste palkade tõusu arvel. Palgalõhe püsimine annab tunnistust sellest, et selle probleemi tähtsust ei ole ühiskonnas laiemalt ning valitsuse tasandil mõistetud. Olukord saab muutuda siis, kui valitsus seab soolise võrdõiguslikkuse selgeks prioriteediks. Palgalõhel on mitmeid struktuurseid põhjuseid, mida ei saa lahendada ühe ja ainsa meetmega – selleks on vaja läbimõeldud ja pikemaajalist poliitikat, mis juhinduks senisest oluliselt enam soolise võrdsuse põhimõttest. Muuhulgas ei tohiks tagasi kohkuda ka meetmetest, mis panevad kohustusi ja keelde tööandjatele. Praegune valitsus on olnud aga tööandjasõbralik.
Palgalõhe on tingitud muuhulgas sellest, et naised ja mehed teevad erinevaid töid ehk koonduvad erinevatele tegevusaladele, mida väärtustatakse erinevalt. Samuti on Eesti tööturul võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega ka suurem vertikaalne segregatsioon, mis tähendab seda, et naisi jõuab juhtivatele kohtadele vähem kui mehi. Kusjuures naiste suurem edukus kõrghariduse omandamisel ei ole toonud kaasa naiste töö ja naistöötaja suuremat väärtustamist tööturul. Teisalt on palgalõhe põhjus ka sama või võrdväärse töö eest madalama palga maksmine naistele ehk sooline diskrimineerimine tasustamisel. Nähtus, mida tihti aetakse üks-ühele segamini palgalõhega. Kuid palgalõhe näitab keskmist sissetulekute erinevust, viidates laiematele soolise ebavõrdsuse probleemidele ühiskonnas.
Valitsusel on heakskiidetud palgalõhe vähendamise töökava, kuid tuleks mõelda, kas need küllaltki pehmed meetmed on piisavad, et probleeme lahendada. Astuda tuleks samme horisontaalse ja vertikaalse segregatsiooni vähendamiseks tööturul. Võrdõigusvolinikuna seisan selle eest, et lapseootel naiste ja lastega töötajate kaitse tööturul diskrimineerimise vastu tõhustuks. Näen, et just lapsevanema roll on see, mida kahjuks endiselt Eesti ühiskonnas naistöötaja puhul ei väärtustata, vaid vastupidi see toob kaasa kaotuse palgas - uuringu järgi 1,2% lapse kohta võrreldes lastetu naisega.
Palgalõhet aitab vähendada ka see, kui palgasüsteem on läbipaistev. Palka ei tohi mõjutada see, kas sama tööd teeb mees või naine. Palk peab sõltuma eelkõige kvalifikatsiooninõudest, mis on konkreetse töö tegemise eelduseks, samuti vastutuse määrast, mis on vajalik töö edukaks tegemiseks. Siin peaksid riigiasutused oma palgapoliitikaga olema eeskujuks erasektorile. Kahjuks täna see veel nii ei ole. Ka avalikus sektoris ei ole ametniku põhipalga suuruse kujunemine alati läbipaistev.
Suuremate kollektiividega tööandjad peaksid ka ise eesmärgiks seadma, et võrdse töö tegijad saaksid võrdset palka hoolimata töötegija soost. Populaarsust peaks koguma võrdõiguskavade koostamine, oma organisatsiooni sees auditite tegemine. Ka laiemalt läbipaistev ja läbimõeldud personalipoliitika.
Võrdõigusvoliniku praktikas on mitmeid juhtumeid, kus lapsehoolduspuhkuselt naasvad töötajad saavad ebavõrdse kohtlemise osaliseks – töölt äraoldud ajal on teiste töötajate palk tõusnud, kuid lapse kõrvalt tööle naasva ema palk jääb vanale tasemele. Sageli ei soovita puhkuselt naasjat üldse enam samale tööle tagasi võtta või alandatakse ametipositsiooni, mis toob kaasa madalama palga. Need on kõik otsese soolise diskrimineerimise juhtumid.