Pankrotihaldurid on vangide pankrottide peale väga kurjad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vangid on hakanud pärast riigikohtu pretsedenti hulganisti esitama pankrotiavaldusi, mille menetlemise kulud teevad meelehärmi pankrotihalduritele.
«Me ei ole mitte õnnelikud, vaid väga kurjad,» ütles kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja esimees Andres Hermet. «See on natuke nagu pro bono (ld vabatahtlik tasuta) töö, millest saadud tasu ei kata tehtud kulutusi. Me oleks seda valmis tegema inimeste puhul, kes on jäänud elu hammasrataste vahele, aga kui tegemist on vangidega, kes on tahtlikult kahju tekitanud, siis väga soovi nendega tegeleda ei ole.»
Pankrotihaldurid vangidega ei tegeleks, aga kuna halduri määrab kohtunik ja kohtunikega tuleb häid suhteid hoida, siis ei saa nad ära öelda. Puhtinimlikult nad aga lihtsalt ei soovi vangidega asju ajada ja nendega kohtuda.«Ta on järgmise aastani vangis tapmise eest. Mina ütlesin küll, et ei taha kuidagi sinna vanglasse temaga kohtuma minna,» kirjeldas alles hiljuti oma esimese vangi pankrotiprotsessi saanud pankrotihaldur Tiina Mitt.
Peale selle on vangidel hulganisti võlgu ning seega on nendega palju tööd, aga halduril pole lootustki oma tasu neilt kätte saada. Leppida tuleb 397 euro suuruse (miinus maksud) riigi hüvitisega.
Hermeti sõnul raiskavad praegu vangide peale suure hulga aega nii kõrgelt kvalifitseeritud pankrotihaldurid kui ka kohtunikud ning õnnelik on ainult kinnipeetav, kellel piisab vaid avalduse esitamisest ja tema eest tehakse kõik ära. Üks pankrotihaldur nimetas võlgadest vabanemist vangide jaoks «veel üheks positiivseks võimaluseks, mida kinnipidamiskoht pakub».
Kuid need on kõik formaalsed või emotsionaalsed põhjused. Vangide pankrotis on ka sisuline vastuolu. Haldurite hinnangul nad lihtsalt ei vääri õigust võlgadest vabastamisele.
«Istugu oma aeg enne ära, hakaku tööle ja raha teenima,» rääkis Hermet. «Võlgadest vabastamise eesmärk peaks olema inimesele uue võimaluse andmine, et inimene ei hakkaks oma sissetulekuid varjama ja ei läheks välismaale. Mõte inimesed kiiresti normaalsesse ellu tagasi tuua on õige. Aga vangid, kes istuvad kinnipidamisasutuses, ei saagi mingeid kohustusi täita.»
Eraisiku pankrotimenetluse mõte on, et inimene kuulutatakse kohtumäärusega maksejõuetuks ning lõpeb intresside ja viivise arvestamine tema vastu esitatud nõuetelt. Võlgniku vara valitsemise õigus läheb üle haldurile, kellest saab varalistes suhetes võlgniku esindaja.
Võlanõuded kontrollitakse, vara realiseeritakse ning miinimumpalgast üle jääv osa (iga alaealise ülalpeetava kohta lisandub vabaks jäävale rahale veel kolmandik miinimumpalgast) läheb halduri vahendusel võlgade klaarimiseks. Kolme kuni viie aasta pärast on võlgnikul võimalik paluda kohtult võlgadest vabastamist.
Võlad on vangidel mitmekesised. Kuna nad on tavaliselt haldurite sõnul korrapäratu elustiiliga, siis on võlgu jäädud igasuguste teenuste kasutamise eest. Pikaajalisi laene neil enamasti võtta ei õnnestu, kuid kiirlaenudega on nad sina peal. Lisanduvad veel riigi määratud advokaadi tasud, mitmesugused trahvid ja kannatanutele välja mõistetud kahjuhüvitised.
Vara, mida pankrotiprotsessi jooksul realiseerida, vangidel aga tavaliselt ei ole, miinimumpalka ületavat sissetulekut samuti mitte. Seega pole võimalust, et menetluse jooksul mingigi osa võlgadest tagasi makstaks.
Vangide pankrotiavaldustega tegelevate inimeste seas levib oletus, et vanglas istub mõni juristiharidusega inimene, kes avaldused valmis vorbib, sest need on kirjutatud ühe käekirjaga ja juriidiliselt väga korrektselt sõnastatud. Samas on võimalik, et keegi on avalduse põhja valmis teinud ning üks korraliku käekirjaga vang lihtsalt kirjutab neid tasu eest valmis.
Riigikohus otsustas 2013. aasta 27. veebruaril, et kohtutel polnud õigust vangide pankriti väljakuulutamisest keelduda. Sellest sai alguse tänaseni kestev massiline vangide pankrotiavalduste vool, mis tekitab paksu verd nii kohtutes kui ka pankrotihaldurite seas. Enne seda riigikohtu lahendit ei võetud vangide pankrotiavaldusi menetlusse. Tavapärane põhjendus oli, et kinnipeetava pankroti menetlust ei ole võimalik teha ega tema taotletavat füüsilise isiku pankrotti välja kuulutada.