Ajajuhtimise koolitaja Ardo Reinsalu kirjutab oma blogis sõltuvusest, mida tekitab kiirustamine ja mitme asjaga korraga tegelemine. Paralleele tõmbab ta kiirtoiduga, mille leviku põhjuseks on olnud ajapuuduse kasv.
Mis on sarnast kiirtoidul ja tööalasel pidevalt rabelemisel?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kiirtoit, nagu nimigi ütleb, on toit, mida saab valmistada ja serveerida hästi kiiresti. Ameerikas on viimase 40 aastaga tõusnud kiirtoidu turg 6lt miljardilt 160 miljardi dollarini aastas. Vähemalt üheks oluliseks kiirtoidu leviku põhjuseks on samade aastakümnetega toimunud ajapuuduse kasv. Ajapuuduse tõttu lihtsalt ei jõuta ise toitu valmistada. Õigemini – kas aega ikka on vähemaks jäänud? Jätkuvalt on 24 tundi ööpäevas ja 60 minutit tunnis. Või ehk on aega vähem suurenenud töökoormuse tõttu? Ei, statistika räägib tööle kulutatava aja vähenemisest. Aeg on «kadunud» hoopis meie suurenenud meelelahutuse ja suhtlemisbuumi tõttu. 5 tundi televiisorit ja 3 tundi internetti – seda kõike vabatahtlikult ja enda vabast ajast.
Sarnaselt kiirtoiduga on ajajuhtimises hakatud kasutama kiirvõtteid või kiirlähenemisi, millel on analoogsed põhjused ja tulemused. Mitme asjaga korraga tegelemine, pidev rabelemine, rohkete kohustuste võtmine, pidev suhtlemine – need on kõik kiirvõtted, mida me kasutame seetõttu, et aega napib. Kuid nagu kiirtoidugagi, võivad tulemused olla sootuks ebameeldivad. Esiteks sõltuvus. Kiirtoidusõltuvus tekib tänu toidulisanditele, sh sool, suhkur, maitsetugevdajad. Rabelemine ja multitasking tekitavad samuti sõltuvust, kuna jätavad mulje, et inimene on hõivatud. Sageli võib rapsides mööduda terve päev ilma, et midagi konkreetset või väärtust lisavat oleks saavutatud. Me pidevalt reageerime, suhtleme, tegeleme teiste poolt pealesunnitud olukordade lahendamisega. Rabelemine tekitab ajajuhtimise kontekstis mugava täiskõhu tunde ehk oleksin nagu palju tööd teinud. Ja sellest tundest on raske loobuda isegi teades, et pikas perspektiivis on ajajuhtimise «kiirtoit» kahjulik, stressi tekitav ja vähe tulemusrikas. Teine probleem ongi pikaajaline mõju. Muidugi on aeg-ajalt igati mõnus hamburgerit haugata. Kiirtoidul on oma aeg ja koht ning vähesel tarbimisel ei juhtu midagi hullu. Kuid pikaajalist tulemust me ju teame – rasvumine, südame-veresoonkonnahaigused, astma, diabeet. Ka ajajuhtimise kiirvõtted on mõnikord otstarbekad, ent pikemal perioodil on ka neil negatiivne mõju stressi ja läbipõlemise näol.
Kanada toitumisspetsialist Jane Dummer kirjutab toidu ajajuhtimisest – väga ootamatu märksõna, mille eesmärk on leida aega tasakaalustatud toitumise jaoks. Vaatamegi siinkohal tema soovitusi ja püüame leida endale näpunäiteid tasakaalustatud ajajuhtimise tarvis.
Jane Dummer alustab soovitusega, et 80 protsenti toidust peaks olema aeglaselt valmistatud (algusest peale) ja 20 protsenti võib olla «kiiremat» toitu. Vaatamegi enda päevaplaani üle ja rakendame sama soovitust tegevuste korraldamisel – 80 protsenti päevast peaksime tegelema oluliste asjadega endale sobival ajal, stiilis üks-tegevus-korraga. Ülejäänud osa päevast võime tuisata ringi ja teha seda moodsat kiirlahenduse-värki.
Järgmine tasakaalustatud toitumissoovitus on planeerida. Mõtle läbi nädala menüü, tee ostetavatest komponentidest nimekiri, käi poes endale sobival ajal. See on meile, ajajuhtimissõltlastele, juba tuttavam jutt. Mis on selle nädala märksõna? Mis on homse päeva märksõna? Millised ärategemist vajavad kohustused panna nimekirja? Millal on parim aeg tegevuste elluviimiseks?
Jane Dummer läheb edasi köögi planeerimise kallale. Tema sõnul on korrastatud ja läbimõeldud köögis söögi tegemine kiirem, mugavam ja meeldivam. Väikese nipina soovitab ta paigutada köögis ja külmkapis tervislikumad suupisted ja toitained kättesaadavamatesse kohtadesse, et jällegi soodustada õigemaid valikuid. Ka ajajuhtimises oleme kuulnud töökeskkonna korrastamisest, sest asjade otsimise peale kulutatud aeg ei loo mingit lisaväärtust. Korrastatud töölaua või arvuti taga on töö efektiivsem ja stressivabam. Sarnaselt tervislike snäkkidega tasub asetada endale kättesaadavamale kohale olulisemad või varem edasilükatud kohustused, et need oleksid pidevalt silme all ja sunniksid ennast «esimesena ampsama».
Viimaseks soovitab toitumisguru olla teadlik kiirtoidu riskidest. Mõistlik oleks vältida toidulõhnadega täidetud kaubanduskeskust kella kuu paiku peale tööd. Korisev kõht annab oma panuse ja nii on tunduvalt lihtsam võtta väike amps või tõsta ostukorvi suhkrurikkaid toidukoormaid. Analoogia ajajuhtimise valdkonnas on ilmselt samuti teada oma füsioloogiliselt aktiivset aega, mõistlik oleks võtta raskeid ülesandeid ette puhanuna ja kontsentreerumist nõudvaid töid ei tasu teha pärastlõunases suhkrurikkast lõunasöögist aktiivselt mürarikkas avatud kontoris.
Tuleb välja, et toitumine ja ajajuhtimine ei olegi nii erinevad – tasakaalustatud lähenemine on lahendus mõlemale.