Pärnu ärimees jäi süüdi suures pistiseasjas

Foto: Repro

«Mul ei ole ju mingit ehitustegevust pakkuda, kurat. /…/ Pean ikka K-ga rääkima, et võtta mingisugune kuradi korter. /…/ Andku mingi korter, see korter tuleb kohe maha müüa, saab kõige lihtsamalt niimoodi raha,» need on väljavõtted Pärnu kinnisvaraärimehe Ürgo Tikerpuu telefonikõnedest.

Eelmisel aastal mõisteti Tikerpuu lõplikult süüdi Eesti kohtuajaloo suurimas erasektori pistiseasjas. Juhtum ise on aga üsna kummaline.

Aastal 2008 hakkasid osaühing Noricus ja selle juhid Ürgo Tikerpuu ja Arvin Peks arendama suurt Pärnu Läänevärava nimelist kaubanduskeskust. Võtsid hinnapakkumised mitmest ehitusfirmast, aga otsustasid lepingu sõlmida aktsiaseltsiga Oma Ehitaja. Soovisid aga tehingut: Noricus maksab Oma Ehitajale kaubanduskeskuse ehitamise eest 173 miljoni krooni, kuid Oma Ehitaja annaks kümme miljonit kohe tagasi Tikerpuule ja Peksile. Tagasimakset ei planeeritud rahas. Oma Ehitaja pidi tegema ehitustöid Peksi maakodu juures ning Tikerpuule muretsema korteri Tallinnas. Ülalviidatud telefonikõned sellest Tikerpuu korteritehingust rääkisidki.  

Tegu oleks klassikalise korruptsioonijuhtumiga kui Tikerpuu ja Peks oleksid olnud lihtsalt Noricuse töötajad. Saaks öelda, et kahjustasid tehinguga Noricuse omanikke. Aga Tikerpuu ja Peks ei olnud lihtsalt töötajad, nad olid ka Noricuse ainuomanikud. Veider olukord. Maksavad ise ehitusfirmale 173 miljonit ja saavad sellest 10 miljonit tagasi. Kus on kahju kannataja? Tõsi, Noricusel endal neid miljoneid polnud ja nad pidid raha laenama Skandinaavia kinnisvarafondilt Baltic Property Trust (BPT). Pealtkuulatud telefonikõnedest kostuvadki fraasid «fondist raha välja kantimine», «märki pole vaja maha jätta», «pole vaja et keegi linna peal pasundama hakkaks». Kuid ka Baltic Property Trustil polnud pretensioone. Eesti Ekspress kirjutaski kaks aastat tagasi põhjalikult sellest asjast ja viitas muuhulgas, et BPT oli arvestanud sellise riskiga. Nemad olid andnud laenu, aga niikaua kui laenu tagasi makstakse, pole probleemi. Võiks isegi spekuleerida, et Skandinaavia fond mõtles, et ju siin Eesti kinnisvaraäris keegi vahelt võtab ja on oma intressidesse selle riski sisse kirjutanud.

Ekspressi loo ilmumise hetkel olid erinevad asjaosalised valinud erineva käitumistaktika. Oma Ehitaja, selle juht Kaido Fridolin ning projektijuht Raivo Fridolin läksid kokkuleppemenetlusele ja kandsid kriminaalasja lõpetamise eest riigieelarvesse 700 000 krooni. Oportuniteedi valis ka Noricuse juht Arvin Peks. Ainuke, kes otsustas asja vastu kohtus võidelda, oligi Noricuse teine omanik Ürgo Tikerpuu. Alguses läks tal hästi. Maakohtus mõisteti Tikerpuu õigeks. Edasi veeres asi allamäge. Ringkonnakohtus jäi ta süüdi – üks aasta vangistust kolmeaastase katseajaga. Riigikohus nõustus ringkonnakohtuga. Noricus on tänaseks likvideeritud. Läänevärava kaubanduskeskust pole kusagil.

Erasektori korruptsiooniasju võib Eestis üles lugeda ühe käes sõrmedel, ütleb riigi peaprokurör Norman Aas kõrvalolevas intervjuus. Põhjusi on mitmeid. Need jäävad vähem silma. Neid on vähem uuritud. Kuid nagu näitab ka Pärnu Läänevärava juhtum, siis erasektoris ka ei vaadata teatud asjadele kui korruptsioonile. Öeldakse, milles probleem, see on puhtalt ettevõtjate omavaheline asi. Sarnase argumendiga kaitsesid ennast ka hulgifirma Haljas juhid, kui neid süüdistati pistise andmises Maxima keskastme juhile. Haljase juhid soovisid ära osta ühte Maxima keskkastmejuhti, et viimane ei nõuaks Haljase tarnitud mahladelt allahindlust. Vastutasuks lubasid nad, et iga Maximas müüdud Haljase mahla pealt annaksid 0,5-1 senti. Asi ei läinud aga käiku, sest Maxima inimene läks oma ülemuste jutule, nemad omakorda pöördusid politseisse ja tänaseks on Haljase juhid süüdi mõistetud nii esimeses kui teises kohtuastmes. Seaduse silmis ei ole tegelikult vahet, kas pistist antakse erasektoris või avalikus sektoris, näitavad kohtuotsused.