Puraviku tuuleveskis lõõmab juubeli ääsituli
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja» – see luulerida kirjeldab hästi Raplamaal Valtu külas asuva Puraviku Tuuleveski OÜ nime all tegutsevate seppade Harri Riimi ja Lauri Laiapea teekonda oma ettevõtte ülesehitamisel.
Lõppev aasta on Puraviku Tuuleveskile juubeliaasta, sest veebruaris möödus kümme aastat ajast, mil sepad ostsid Rap-lamaal Valtu külas asuva Hollandi tüüpi seitsmekorruselise paekivist tuuliku ning hakkasid seda taastama, tehes selle kõrvalt põhitööna veskis ka sepatööd. Oma firma – Puraviku Tuuleveski OÜ – asutasid nad samuti kümme aastat tagasi oktoobris.
Sepad nendivad, et tööd on veskiga olnud palju, kuid aastatega on jõutud palju ära teha – korda on saadud välisfassaad, rõdu ja tiivad, samuti paigaldati hoonele uus tornikiiver. Tänavuse juubeliaasta suveks valmis ka tööruum, mis ehitati veskile juurde.
Seppade järgmiseks sooviks on veski alumisel korrusel korda teha veel üks ruum, et seal saaks avada sepiste poe. «Uudistajaid käib siin veskis päris palju ja seega võiks olla üks tolmuvaba ruum, kuhu oma tööd välja panna. Muudes kohtades on tolmu palju ja piinlik ju, kui inimene tuleb kingitust otsima ja peab sellel paksu tolmukihi pealt ära pühkima,» jutustas OÜ Puraviku Tuuleveski üks omanikke ja seppi Harri Riim.
Raske algus
Harri Riim ja tema äripartner Lauri Laiapea olid enne ühisettevõtte rajamist koos palgatööl sepikojas, mille omanik tegi meestele ettepaneku, et nad registreeriksid end FIE-deks. «Läksime siis Raplamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskusesse, kus meile öeldi, et kui te juba FIE-d olete, siis tehke parem oma sepikoda ja nii see läkski,» meenutas Riim.
Seejärel alustati tööruumide otsimist. Pakkumises oli mitmeid töökodasid, mille nurka oleks saanud teha sepikoja. «Aga me tahtsime midagi ägedamat,» nentis Riim.
Raplamaa meestena teadsid sepad, et nende kodude läheduses on lagunemas üks tuuleveski ja kuigi see tundus esialgu mõnevõrra hullumeelne idee, hakkasid nad veskit taastama. Pool aastat pärast ostmist süütasid mehed veski ruumides juba ääsitule ja alustasid sepatööd. «Tagantjärele vaadates oli see muidugi tohutult julge ettevõtmine. Enam küll sellist asja ei julgeks teha,» rääkis Riim.
Esialgu tundus tuuleveski taastamine meestele lihtsamgi, kui see tegelikult oli. Aja- ja rahakulu lisas teadasaamine, et hoone on muinsuskaitse all, mis tähendas, et osavate kätega mehed ei saanud veskis teha ise nii palju töid, kui nad alguses plaanisid.
«Me saame ka paljude ehitustöödega hakkama, aga me ei tohi seda teha, sest meil puudub vastav litsents tegeleda muinsuskaitse all olevate objektidega,» põhjendas Riim. Piirangud kehtisid küll üksnes välistööde osas, kuid ka sisetöid tehes on sepad hoolega jälginud, et säiliks veski algupärasus. «Me oleme ikka teinud nii, nagu tundub õige. Kui tuled sisse, ei tohi tekkida tunnet, et maja on kaks aastat vana, vaid ikka 200 aastat vana,» rääkis Riim.
Sepatöö võlu
Sepatööle sattus Harri Riim isegi mõnevõrra juhuslikult. Pärast sõjaväge töötas ta esialgu firmas, kus valmistas puust mänguautosid. Siis kutsuti teda aga tööle ühte sepikotta ning praeguseks on Riim olnud sepp ligi 20 aastat.
Sepatöö võlu on Harri Riimi arvates rutiini puudumine ning võimalus teha erilisi asju, mitte masstoodangut. «Teeme tellimustöid ja kõik asjad on erinevad. Sepatöös ei ole mingit rutiini, välja arvatud see, et igal hommikul tuled tööle ja teed tule alla,» rääkis Riim. Tulega on sepp sedavõrd ära harjunud, et ääsituli lõõmab sepikojas iga päev – ka siis, kui seda tööks otseselt vaja ei lähe.
Kõige rohkem meeldib Riimile teha suuremaid töid – kas siis aedu või väravaid, sest nende lõpptulemus on efektne ja jääb hästi meelde. Väikseid asju valmistab sepp aga nii palju, et need lähevad kiiresti meelest ära. «Eelmises sepikojas tegin ühed suured väravad ja aia. Nüüd, kui sealt mööda sõidan, on hea vaadata, et täitsa ilus sai,» jutustas Riim.
Üsna keerukas on Riimi sõnul sepatöö juures kliendi soove õigesti mõista. «Kui üksteisest aru ei saada, siis võib pärast juhtuda nii, et klient tuleb asjale järele ja ütleb, et ta mõtles hoopis midagi muud. Seepärast on soovide välja selgitamine eelnevalt väga oluline,» rääkis Sepp.
Nõudluse vähesuse üle Harri Riim kurta ei saa, kuid ta nentis, et see võib kõikuda: tuleb ette päevi, mil tööd pole üldse, kuid on aegu, mil tööd jagub nii palju, et sepp ei julge kliendile lubadagi, mis ajaks täpselt ta sepisega valmis jõuab. «Tellimused sõltuvad sellest, milline on inimeste rahaline seis, sest sepised ei ole odavad,» märkis Harri Riim.
Tellimuste hulk kõigub ka aastaaegade lõikes: talvel on kõige rahulikum, ent niipea, kui päike välja tuleb ja lumi ära sulab, hakkavad inimesed õues või siseruumides nokitsema ning kasvab ka vajadus sepiste järele. Kõige rohkem müüb sepikoda Harri Riimi sõnul ilmselt väiksemaid praktilisi asju, nagu uksehinged või käepidemed, mida käiakse sepikojast vähemalt kord nädalas küsimas.
Firma Puraviku Tuuleveski sepikoja peamised tellijad on püsikliendid. «Üldjuhul on ikka nii, et kes on tulnud, hakanud töödega kuskilt pihta ja otsustanud sepiseid kasutada, siis ta jääbki käima. Ise ütleb ka, et ma juba toon pool palka teile,» jutustas Riim naerdes.
Peale Harri Riimi ja Lauri Laiapea, kes on omanikud, töötab sepikojas veel üks põhikohaga sepp ja üks õpipoiss. Oluliselt suuremaks ei tahagi OÜ Puraviku Tuuleveski sepikoda laieneda. «Tegutseme nelja mehega, nii on ruumid meile täpselt parajad. Rohkemat ei tahagi, sest siis läheks juba tööstuseks kätte, aga meile meeldib just niisugune paraja suurusega sepikoda,» lisas Harri Riim.