Juhtkiri: kas Eestist saab Kreeka laenu käendaja?
11. mai 2010, 10:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas teil on ükskõik, mida tunneb Saksamaa maksumaksja või Briti poliitik, kuuldes, et Kreekat tuleks aidata ja Hellase poegadest võlglastele käemeheks olla? Selleks et käemeheks hakkamise hirmutavat raskust juuksejuurtest kuni varbaotsteni värisema paneva selgusega tajuda, meenutame kirjandusklassikat ja mõtleme, mis suurusjärgus võiks olla Eesti kui tulevase eurotsooni liikme osa kindlustusprogrammis.
Kui Joosep Toots tahtis pangast laenu ja läks koolivend Tõnissoni käemeheks nuiama, oleks Tõnisson tahtnud meelsamini hoopis kodust ära olla. Raha ka ei tahtnud anda, oli teist endalgi tarvis. Kui käemeheks hakkad, võib juhtuda, et ühel päeval tullakse sinu allkirja vastu ikkagi raha nõudma.
See ei ole ametlik hinnang, ent seni teada oleva põhjal oleks Eesti osa stabiliseerimisfondis umbes 14 miljardit krooni. Selle raha eest saaks Eestis kolmveerand aastat pensione maksta. Käemeheks hakkamise tõsidust võime kaaluda ka oma muude sisepoliitiliste vaidluste taustal: kuidas aidata oma laenuvõlglasi, kui suur võiks olla lastetoetus, kuidas töötutele mõistlikku tööd leida, kuidas rahastada rahvusülikooli jne.
Homme ütleb rahandusvolinik Olli Rehn välja Euroopa Komisjoni arvamuse Eesti pääsemise kohta eurotsooni. Homme peaks ta tutvustama ka neid võtteid, mida Euroopa Komisjon soovitab üleliia laenanud riikide ohjeldamiseks kasutada. Juhul kui Eesti saab euro, on meie nahale senisest lähemal küsimus, kas ja kuidas eurotsooni riigid kokkulepetest kinni peavad.
Tuleb tunnistada, et esmaspäeva öötundideni koos istunud ELi rahandusministrid olid sundseisus ja lihtsalt pidid enne äripäeva algust mingigi turge rahustava otsusega lagedale tulema.
Kreeka parlament kinnitas küll eelmisel nädalal kokkuhoiukava, aga laenu- ja aktsiaturgude vastus sellele oli: ei usu. Kreeka on ju varemgi mitmesuguseid lubadusi andnud: võlad ära maksta, esitada ausat statistikat. Pealegi peljati, et kriisi satuvad ka teised väga hoogsalt laenu võtnud riigid.
Rahandusministrite otsusele luua 500 miljardi euro suurune stabiliseerimisfond reageerisid turud eufooriliselt. Aktsiahinnad hüppasid üles nii Euroopas kui USAs ja euro kurss dollari suhtes samuti.
Ent kahtlemata on see vaid pool rehkendusest. Aastate jooksul kuhjunud probleemide lahendamiseks saab käemeeste abiga aega osta, ent seda aega tuleb ka selleks kasutada.
Loodetavasti on see alates homsest kõige otsesemal moel Eesti kui tulevase eurotsooni liikme huvi.