Hoolsuse ja kahtluse dilemma rahapesuvastases võitluses

Julia Romanovitch Foto: EY

Vähemalt kord kuus ilmub uudis mõne ettevõttega seotud rahapesu või tulude varjamise juhtumitest ning veel tihedamini korruptsiooni paljastustest. Lisaks süütegude toimepanemisega kaasnevatele sanktsioonidele mõjuvad taolised uudised hävitavalt ka ettevõtte ja selle juhtkonna mainele. Uuest skandaalist lugedes küsivad ilmselt paljud juhid endalt, kas nende ettevõtte vastavuskontroll jätkuvas võitluses rahapesu vastu on ikka piisav, sest lõppude lõpuks on rahapesu regulatsioonide ulatus ja nendega vastavuses olek omaette epopöa. Seda kinnitas ka EY poolt 2012. aastal läbiviidud finantskuritegusid ja vastavuskontrolli käsitlev uuring (Financial Crime and Compliance Survey), kus 56% vastanutest leidis, et seaduse sätted ei paku piisavalt nõu ega tuge uutele rahapesu tõkestamiseks kehtestatud nõuetele vastamiseks.

Kõigil rahapesu regulatsioonides sätestatud subjektidel on kohustus teavitada viivitamatult Rahapesu andmebürood (RAB) rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusega tehingutest. Mis täpselt aga kahtlaste tehingute valdkonda kvalifitseerub, on keeruline küsimus. Näiteks laekus 2012. aastal RAB-ile 12 157 teadet, kuid menetlusi rahapesujuhtumite osas alustati vaid 24. Liiga paljude või ebatäielike teatiste saamine raskendab RAB-i tööd, tekitades tühja müra ja vähendades büroo efektiivsust kuritegelike juhtumite uurimisel. Teisest küljest jällegi liiga väheste raportite saatmisel võib ettevõtte potentsiaalse rahapesujuhtumi teatamata jätta, avades ennast – ning teatud juhtudel ka oma juhtkonda – arvestatavale sanktsioonide riskile. Näiteks võib rahapesu kahtlusest mitteteavitamine tuua kaasa juriidilise isiku rahatrahvi kuni 32 000 eurot. Sama kehtib ka iga teise hoolsusnõude rikkumise kohta.

Rahapesuvastane võitlus on saamas  ettevõtetes järjest olulisemaks eesmärgiks. Ka EY uuringus seadsid 77% vastanutest rahapesuvastase võitluse kõrgema juhtkonna prioriteetide hulka.Finantsasutustel on oma huvirühmade ees kohustus jääda rahapesuriskidega seoses eelkõige hoolsaks. Neil ei lasu rahapesu toimingu tõestamise kohustust, vaid õige tasakaalu leidmise nõue kahtlaste tehingute raporteerimisel.

Edukas rahapesuvastane programm peaks suutma ühelt poolt tuvastada maksimaalselt kahtlaseid tehinguid ning teisalt tagama ka omapoolse panuse valehäirete elimineerimiseks. Siinjuures on sobiva tuvastamise protseduuri ja järgneva uurimise tasakaalu saavutamine küllaltki keeruline nagu seda kinnitab ka järgnev näitlik kontrollküsimus:

• Millised järgnevatest tehingutest kvalifitseeruvad kui potentsiaalselt kahtlased tehingud ja millised kui valejäljed/suitsukatted?
• Isik ei suuda selgitada või tagada tõendeid oma varade algallikate kohta.
• Juriidilisel isikul puudub kontakttelefon või e-posti aadress asub gmail.com või muus sarnases domeenis.
• Tihedad sularaha sissemaksed kohalikku pangaautomaati ja väljavõtted teises riigis.
• Tihedad piisava selgituseta laekumised Türgist, Indoneesiast või Ecuadorist.

Õige vastus on, et Rahapesu andmebüroo poolt avaldatud juhendist lähtudes on kõik need punktid rahapesu indikaatorid ehk red flags’id. Samas võib igale eelmainitud tehingule olla aga täiesti mõistlik põhjendus. Arvestades, kui paljud tehingud võivad vastata ühele või mitmele potentsiaalsele rahapesule viitavale indikaatorile ning kui palju peaks ettevõte tegelema järelpärimistega enne RAB-ile teate saatmist, peab efektiivne rahapesuvastane programm võimaldama eelkõige:

• esitada järjepidevalt väljakutseid varasematele ja hetkel kehtivatele eeldustele;
• kohaneda pidevalt rahapesu uute vormide ja tunnustega;
• ning arendada hoolsat tehingute jälgimise võimekust.

Sellise efektiivse süsteemi ja praktika saavutamine nõuab terviklikku ja integreeritud riskijuhtimise ja vastavuskontrolli lähenemist. Samuti on sellise võimekuse eelduseks järjepidev rõhuasetus korrektsele dokumenteerimisele ning võimalusel ka toetavale tehnoloogiale, mis asendaks uurimistegevuseks nõutava inimressursi automatiseeritud sammudega. Tehnoloogia on siin kindlasti üks põhi investeerimisvaldkondi. EY finantskuritegude ja vastavuskontrolli uuringus pidas 67% vastanutest tehnoloogiat kõige olulisemaks finantskuritegude riski maandajaks, samas leidis 66% aga, et olemasolevad lahendused ei ole piisavalt paindlikud, et ajaga kaas käia. Kui tehnoloogiast rääkida, siis kas poleks ideaalne, kui kõik rahapesu regulatsioonide subjektid ja RAB töötaksid ühisel rahapesu tõkestamise infotehnoloogilisel platvormil, mis koondaks kahtlaste tehingute signaale erinevatest andmebaasidest ning võimaldaks RAB-il saada reaalajas infot, või kujutage sellist süsteemi tervel EL-i tasandil.

Efektiivne rahapesuvastane programm peaks arenema süstemaatiliselt, läbides kindlad sammud, praktikad ning protsessid, mis kõik töötaksid läbipaistvuse saavutamise heaks, julgustaksid omavahelist suhtlust ning mõistmist, võimaldaksid riskide tuvastamist ja vastavate kontrollide identifitseerimist ning viimaks ka intsidentidega toimetulemist, vältides sanktsioone ning mainekahjustusi. Kõik see nõuab märkimisväärselt aega, hoolt ning mahukat dokumentatsiooni, kuid lõppkokkuvõttes on see ettevõtte ausa maine ja väärikuse säilitamiseks oluliselt efektiivsem lähenemine kui pidev vastavuskontrolli kahtlustega maadlemine.
 

EY Financial Crime Compliance Survey saab huvi korral alla laadida veebist.

Autor: Julia Romanovitch, Auditiosakond, Konsultant