Lembit Kaljuvee: meie kallis elekter
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Energia börsile viimise otsus tahetakse langetada kuu aja pärast. Majandusminister Juhan Parts valmistab selleks ajaks ette IPO korraldamist, rahandusminister Jürgen Ligi peab aga välja pakkuma, kuidas saaks Eesti Energia omakapitali suurendada riigi enda vahenditega. Järelikult on mõjuv osa koalitsioonist Eesti Energia börsile viimise suhtes ettevaatlik. Nii ka mina. Riigi kontroll Eesti Energia üle tähendab ka riigi energeetilist iseseisvust.
EE börsile viimine oleks majandusloogiliselt õige samm. Positiivne on välisinvestorite huvi suurenemine Tallinna börsi vastu ning muudki tegurid, näiteks kodanikud saavad oma hoiused teenima panna. Ka mina ostaks nii soliidse firma aktsiaid.
Kuid Eesti ei saa arvestamata jätta ka muid riske, mis börsilt saadava kapitaliga kaasnevad. Majanduslanguse ajal võib ju ükskõik milline uus valitsus soovida veel aktsiaid müüa. Selle tagajärjel võib sattuda kontroll EE üle finantsgrupi kätte, keda Eesti riigi vajadused ei huvita. Rahvusvahelisel kapitalil on omad huvid, mida suunab kiirema kasumi lootus, mitte energiajulgeolekut tagava ettevõtte strateegilised vajadused. Kaitsepolitsei aastaraamat käsitleb selgelt energeetilise julgeoleku probleeme. Sedakorda on rõhk tööstusspionaažil just energeetika valdkonnas.
Osa projekte võib müüa
Energiafirmast on börsile minemas küll vaid kolmandik, kuid see on siiski riskantne samm. Akadeemik Lippmaa meenutas, kuidas Telekom välisomanike kätte liikus. Lisada võib veel meie pankade saatuse. Tegelikult on enamik tugevatest Eesti ettevõtetest, mis börsile on läinud, nüüdseks väliskapitali käes.
Nii kõhkleb ka osa koalitsioonist. Peaminister tõdes veel hiljuti, et Eesti Energial tekib rahavajadus alles 2011. aasta kevadel, mistõttu pole liigne kiirustamine lisaraha-võimaluste seas valikut tehes põhjendatud. Nii et börsile minekul on Eesti Energiale rohkem ohtusid kui tulu. Ma mõistan täielikult nende kartust, seda enam, et on ju tegelik võimalus rahastada Eesti Energiat viisil, nagu toimiti Tallinna Sadamaga. Madala laenukoormusega riigina saaks EE esmavajadused rahastada laenu toel, edasi võib aga otsustada juba uue riigikogu koosseis. Pole vaja valimisaastal IRLi esimehe Mart Laari propaganda ja soovide mõjul hakata populistlikke otsuseid tegema.
Eesti Energia juht Sandor Liive nimetab lähenevat investeerimisvajadust tõehetkeks. Eesti Energial on kiire uute põlevkivielektriplokkide ehitusega. Narva vanad põlevkiviplokid tuleb Euroopa Liidu keskkonnanõuetele mittevastavuse tõttu 2016. aastast sulgeda. See tähendab Liive sõnul, et viimane aeg ehituslepingutele alla kirjutada on käesoleva aasta varasügisel.
Kuid Eesti Energial on väga laiaulatuslik investeeringute programm. Kas tõesti peab riigile kuuluva energiafirma raha panema nii tuulejaamadesse kui ka jäätmepõletusse, õlitehasesse ja veel Jordaania projekti? Mina väidan, et mitmel rindel sahmimine ei lase EE juhtkonnal keskenduda peamisele. Tasakaalustamaks kulutusi põlevkivielektri tootmisele, võib EE enda kätte jätta õlitehaste projekti. Seda enam, et EE tahab uutes õlitehastes väidetavalt koos järeltöötlemistehasega hakata tootma kergkütuseid.
Muud uued projektid võiks vajadusel maha müüa. Ka sealt tuleks raha Eesti Energiale.
Kallis elekter
Hiljuti kaotasid suurtarbijad õiguse osta kontrollitud hinnaga elektrit. 2013 vabaneb kogu turg. Eesti Energia põlevkivist toodetav elekter pole siis kõige konkurentsivõimelisem, sest ka CO2 õhkupaiskamise lubade eest hakatakse 2013. aastast ELi kvoodikaubanduse süsteemi rakendamisel meilt tasu nõudma.
Siinkohal jääbki arusaamatuks: meil on küll elektri omahind madal, kuid mitmed tasud – võrguülekande- ja saastetasud ning aktsiis ja käibemaks – teevad Eesti elektri lõpphinna võrreldes meie elatustasemega liiga kõrgeks. Me maksame koduse elektri eest juba sama palju kui Põhjamaade elanikud. Samuti on raskendatud majanduskriisi tingimustes kõrge elektrihinna tõttu meie ettevõtete tegevus. Riik peaks konkurentsieeliseid hoidma, kuid me surume kalli elektri tõttu oma firmad hoopis konkurentsist välja.
Või võetakse kohalike klientide käest veel viimast? Et siis 2013 loovutada oma positsioon näiteks mõnele idanaabri elektrivahendusfirmale?