Sami Seppänen: Soome ametiühingud on Eesti Nokia

Sami Seppänen Foto: Pm

Elisa Eesti juht Sami Seppänen küsib, et kui ametiühingute tegutsemise tagajärjel töökohad riigist kaovad, siis kelle huve esindatakse? Soome ametiühingud esindavad Eesti riigi huve.

Vanadel karikatuuridel kujutati kapitalisti ja tehaseomanikku täissöönud ja ülbe tegelasena, kes, sigar suus ja kõvakübar peas, kurnas tublit töölisklassi. Sada aastat hiljem jõudis pendel teise äärmusse: Skandinaavia heaoluriikides on tööliste ja nende esindajate kõige suuremaks vaenlaseks nad ise. Tehaseomanik üritab globaalse majanduse tormides ettevõtet konkurentsivõimelisena hoida. Ametiühingute tegevusest kurnatud Põhjamaadest on Eestil võimalik saada palju tööd – see on suurepärane viis siinse majanduse jalule aitamiseks.

Ilmselt on tähelepanelikule lugejale viimastel kuudel silma jäänud hulk uudiseid, mis enamikule tunduvad praeguses olukorras pigem üllatavad.
Elektroonikatootja Elcoteq laiendab Tallinnas tootmist, taanlaste Flexa sulgeb tehase Taanis ja kolib mööblitootmise Eestisse, soomlaste Incap tahab sulgeda oma Soome tehase ja tuua elektroonikatootmist Eestisse, rootslaste autotööstusele kummidetailide tootja Trelleborg toob Rootsist osa tootmist Eestisse üle, tootmismahtu kasvatab ka Ericsson Eesti.

Lisaks on teisigi tegijaid, kes kolivad ümber Eestisse või laiendavad siin oma senist tegevust. EASi viimatisel kinnitusel tuleb tänavu Eestisse rohkem investeeringuid kui eelmisel aastal, praegu on töös üle 50 otseinvesteeringuprojekti. Mis on põhjuseks, et tehased ja töökohad liiguvad Põhjamaadest taas Eestisse?

Soomes (ja ka Rootsis) pole praegu lihtne tööstust hoida, sest see on kallis ja streikimisest on saamas üldlevinud hobi – heaoluriigi varjukülg kõige puhtamal kujul, milleni on jõutud kogu rahva kaasabil. Soome ühiskond ei saa aru, et nad ei peaks palka juurde küsima ja hüvesid nõudma, sest see toob kokkuvõttes neile hoopis kahju: konkurentsivõime kahanemise tõttu kaob seegi, mis neil praegu on.

Mul on kahju vaadata, kuidas 90 aastat reipalt tegutsenud riigis saevad inimesed oksa, millel ise istuvad. Järgmist, veelgi laiemat streikide lainet on oodata siis, kui Soome parlament hakkab arutama streigiõiguse piiramist.

Märtsi alguses panid paar-kolm tuhat sadamatöölist kogu Soome kaheks nädalaks seisma, sest neil on oma nõudmised: aastapalk, kui tööleping lõpetatakse. Kinni oli paberitööstus, kaevandused, metallitööstus ehk siis kolmest talast, millele Soome toetub – mets, metall ja IT –, olid kaks rivist väljas.
2005. aastal oli paberitööstuses kuuenädalane streik. Siis oli vaja lihtsalt palka juurde saada. Mõlemal juhul on kaotatud kliendid igaveseks läinud, sest nad ei suutnud oma tarnijaid enam usaldada. Kui kaovad kliendid, kaovad ka töökohad. Kes sellest võitis?

Neilt 10 000 töötult, kes olid paberitööstuses hõivatud, võinuks küsida, kas nad oleksid nõus ka väiksema palgaga, kui see oleks taganud tehase töö jätkumise. Aga neil ei olnud võimalust valida, sest läbirääkimisi pidas ametiühing, mitte töötegija ise. Tööandja pidi tootlikkuse kadumise pärast tehase kinni panema.

Toimival tööturul tööta jäädes otsib inimene uue töö ja elu läheb edasi. Soomes tööst ilma jäädes saab inimene 500 päeva olla kodus ja kui ta on kuulunud sobivasse ametiühingusse, siis veel aasta. Sellise jõudeoleku kinnimaksmine on suures osas tööandja kohustus.

Poliitikud ja ametiühingud on Soome majanduse tuksi keeranud. Ja nüüd saab Eesti ära teha selle töö, mis on Põhjamaades liiga kalliks muutunud. Ehk sõna otseses mõttes – Soome ametiühingud võitlevad selle eest, et Eesti 100 000 töötut saaksid peagi uuesti tööle asuda.

Uued töökohad ongi Eesti võimalus, Eesti Nokia, kui soovite. Eeldused konkurentsivõime heaks paranemiseks on tugevad – Baltimaades on palavik alla läinud, deflatsioon teeb oma töö ning tööjõupuudus on ajalugu. Tegelikult on asjad Eestis hästi. Eesti on praegu üks hea tervisega riikidest Euroopa Liidus.
Välisajakirjanduses on Eestist rääkivate uudiste toon pöördunud pea peale mõne kuuga. Sügava majanduskriisiga riigist on kiiresti saanud eeskuju ja järgmine tõenäoline euroga liituja. Oluline on jätkuv arusaam, et investorid on oodatud ning tööjõu paindlikkus tagab reaalsuses tööturu toimivuse. Inimeste palkamine ei tohi olla risk, vaid võimalus.

Soomes on inimese töölevõtmine just nimelt risk, seda tõestab praegune ametiühingute käitumine. Viimati – 25. märtsil – olid sadamad jälle kinni, sest sadamatöötajatele «ei meeldi», et streigi ajal kasutati ametiühinguvälist tööjõudu. 

Kui inimest ei ole võimalik lahti lasta, ei taheta teda ka tööle võtta. Soome tööjõuturg ei tööta. Pikas perspektiivis vaadatuna pole ametiühingud oma liikmetega sugugi ühes paadis, sest tööjõukulude tõstmine pärsib konkurentsivõimet, mis omakorda hävitab töökohti. Kui ametühingute eduka tegutsemise tulemusena töökohad riigist kaovad, siis kelle huve ametiühing esindab? Mille eest siis töötegija osa oma palgast ametiühingule annab?

Sada aastat tagasi oli tööaeg 18 tundi päevas, seitse päeva nädalas ning ainus motivatsioonisüsteem oli peks – sellistes oludes oli tõepoolest vaja töötajate õiguste eest seista. Praegu aga motiveerib tööjõuturgu ametiühingutest paremini töötegija ja tööandja ühine konkurentsivõime ning tootlus, millest tulenevad ka need sagedased uudised investeeringutest Eestisse.

Kõigest hoolimata peab Eesti ennast turustama veelgi enam. Kõik räägivad sellest, et Eesti peab rohkem eksportima. Eksport kasvab, kui siia tulevad Põhjamaade ettevõtted, mis turustavad oma tooteid ja teenuseid üle maailma. Ei oma tähtsust, kust idee või kapital pärit on, oluline on see, et osa väärtus­ahelast ja töökohtadest on Eestis.

Kindlasti on ka kasuks globaalsel turul tegutsevate ettevõtete kaudu tekkiv oskusteave, mis on kasvulavaks eestimaise eksporttööstuse tekkimisel. Märksõnaks on jällegi töötav tööjõuturg. Loodan, et Eesti poliitikud näevad ka soodsa maksukeskkonna rolli olulisust töökohtade loomise eeltingimusena.