Toivo Klaar: euroreeglid pole loodusnähtus
23. märts 2010, 17:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui lugeda mõjukate rahandusministrite arvamusi, siis on selge, et teist Kreeka-taolist usalduskriisi ei soovi keegi näha, kirjutab Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Toivo Klaar.
Mihkel Muti muidu väga hea artikkel Kreekat tabanud raskustest («Euroopa valdade ühinemisvõimetus» 10. märtsi Postimehes) lõpeb niivõrd minoorsel noodil, et sellele ei olnud võimalik jätta reageerimata. Tema väide, et «karme meetmeid ei taheta [Euroopas] rakendada, aga vabatahtlikult ei nihku asi paigast», ei ole päris täpne. Euroopa Liidu kui terviku edukus seisneb just nimelt ühtsete reeglite kehtestamises. Ülesanne kontrollida, kas ja kuidas neid reegleid täidetakse, on antud Euroopa Komisjonile. Liikmesriigid kutsusidki Euroopa Komisjoni ellu selleks, et oleks olemas asutus, mis jälgib riikide ühiselt võetud kohustuste täitmist ja mis vajadusel määrab ka trahvid nende täitmata jätmise eest.
Muidu ei oleks Euroopa Liit, mis ikkagi koosneb väga erineva ajaloolise ja kultuurilise taustaga riikidest, saanud olla nii edukas, nagu ta tegelikult on olnud. Igal asjal on oma iluvead, aga tõele au andes peame tõdema, et Euroopa Liidu liikmesriigid on 60 aasta vältel suutnud luua maailma ajaloos täiesti unikaalse moodustise, kus inimesed, kaubad ja teenused liiguvad vabalt Portugalist Eestisse ja Soomest Küprosele. Sellist moodustist ei saaks üleval pidada, ilma et samad reeglid kehtiksid kõigile ja et oleks olemas institutsioon, mis valvaks, et reegleid järgiksid kõik.
Kõige tuntum näide ühiste reeglite maksmapanekust on Cassis de Dijoni juhtum aastast 1979, kus Saksa valitsus üritas takistada Prantsusmaal toodetud likööri müüki, aga kohus leidis, et kui liköör on Prantsusmaal lubatud, siis peab seda saama turustada ka Saksamaal.
Või võtame riigiabi küsimuse: Euroopa Liidus kehtivad ranged reeglid, kuidas ja mis tingimustel võib ettevõtetele riigiabi anda. Kuid siiski on olnud piisavalt juhtumeid, kus Euroopa Komisjon on kohustanud ka suurt liikmesriiki taganema abiandmisplaanidest või on sundinud kedagi reeglitevastase käitumise eest trahvi maksma.
Seega ei maksa üldistada: probleemid euroalas ei tähenda, et Euroopa Liidu reeglistik tervikuna ei oleks tugev või toimiv. Küll aga tähendavad probleemid euroalas seda, et ka selles valdkonnas peab reegleid tugevdama – järgides seega teiste koostöövaldkondade eeskuju.
Ega need probleemid nii ootamatud ju olegi, sest ühisraha sünnist saati, tegelikult veel enne seda olid mitmed analüütikud ja poliitikud seisukohal, nagu poleks võimalik luua ühisraha, ilma et selle kasutamist valitseksid nii ühised reeglid kui ka ühised struktuurid. Mis sellest kriisist konkreetselt sünnib, on muidugi veel lahtine, ent kui lugeda mõjukate rahandusministrite arvamusi, siis on selge, et teist Kreeka-taolist usalduskriisi ei soovi kindlasti keegi näha.
Seega ei pea ka selles valdkonnas peatselt enam paika Mihkel Muti väide, et vabatahtlikud käitumismallid ei toimi, aga karme reegleid ei soovi keegi kehtestada.
Loomulikult ei ole kõik ideaalne. Valdkond, kus Mihkel Muti väide praegu ja ilmselt ka pikemas perspektiivis paika peab, on välis- ja julgeolekupoliitika, kuid selleks on oma põhjused.
Kuigi Euroopa Liit on hiljuti saanud endale välispoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni näol, sünnib Euroopa välisteenistus ometi läbi raskuste ja võtab veel kaua aega, enne kui näiteks Euroopa Liit on ÜRO Julgeolekunõukogus või G20s esindatud ühe, Euroopa Liidu esindaja kaudu.
G20 on hea näide sellest, et ka alles loodud uues koostööorganisatsioonis ei ole Euroopa Liidu suurriigid nõus loobuma oma kohast koosolekutelaua taga ühe Euroopa Liidu esindaja kasuks. Kui ÜRO Julgeolekunõukogu puhul saavad ELi suurriigid viidata ajaloole, siis G20 puhul seda teha ei saa. Ometi olid riiklikud huvid tähtsamad kui võimalus tugevdada Euroopa Liidu profiili rahvusvahelisel areenil.
Retoorikas soovivad kõik liikmesriigid Euroopa Liidule tugevamat rahvusvahelist profiili, ent kui tegudeks läheb, siis ei püsi need õilsad eesmärgid alati meeles.
Küsimus on, kuidas seda olukorda muuta – ja kas seda üldse soovitakse muuta.
Asjaolu, et välis- ja julgeolekupoliitika vallas on Euroopa Liidul väga lõdvad reeglid, tuleneb sellest, et liikmesriigid pole soovinud loovutada oma õigust ise otsustada. Välis- ja julgeolekupoliitika vallas toimib Euroopa Liit laias laastus nagu klassikaline riikidevaheline organisatsioon – erinevalt näiteks põllumajanduspoliitikast, kus riigid on loovutanud oma suveräänsed õigused riikideülesele Euroopa Komisjonile. Põhjus on lihtne – liikmesriigid pole seni soovinud, et nende välispoliitikat juhiks Brüsselis asuv ametkond. Catherine Ashtoni ja loodava välisteenistuse näol ei ole samuti tegemist Euroopa Liidu välispoliitika kujundajate, vaid pigem ikka liikmesriikide ühiselt kokkulepitud välispoliitilise liini esindajatega.
Sarnaselt euroala seniste valitsemisreeglitega ei ole siin tegemist loodusnähtusega. Ei saa öelda, et Euroopa Liit lihtsalt on selline. See on siiski liikmesriikide teadlik otsus, et koostöö selles vallas võib minna vaid nii kaugele ja mitte kaugemale. Nagu juba öeldud: kas ka eestlased nii väga soovivad, et välispoliitikat kujundataks Brüsselis, mitte Tallinnas?
Kokkuvõtteks võib tõdeda, et kuigi mõnes Euroopa Liidu tegevusvaldkonnas võiks – vähemalt mõnede arvates – koostöö olla märgatavalt tihedam ja rangemalt reglementeeritud, toimib see üldjuhul väga tõhusalt. Välja arvatud valdkondades, milles liikmesriigid pole seda soovinud.