Saksa rahandusministri ettepanek Euroopa Valuutafond luua tuli kui välk selgest taevast. Lähemal uurimisel selgub, et jutt ei käi eurotsooni hädaliste abistamisest, vaid väljaviskamisest.
Arvamus: Kreeka, eurotsooni viimane abisaaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu ettepanekust selgub, on välja mõeldud viis, kuidas raskustes riike eurotsooni ukse taha aidata. Nii, et nad samas Euroopa Liitu edasi jääksid.
Minister Schäuble plaani poliitiline sõnum on, et pärast Kreekat väljaaitamisi ja päästmisi enam ei tule. Kreeka on viimane.
Abipaketi küpsedes on Saksa avalikkus oma vaenumeele väljendamisel üha häälekamaks muutunud. Oleks Schäuble plaan juba paigas olnud, oleks Kreekaga ammu viisakalt hüvasti jäetud. Sest uus plaan on oma olemuselt selline, et abi vajada ja selleks ka kvalifitseeruda on samaaegselt võimatu.
Saksa positsioon on läbipaistev, järjepidev ja vale. Ning konstitutsioonikohus võtab selle kinnituseks vastu ühe otsuse teise järel. Saksa rahvas on üksmeelne: ühisraha kaks alustala peavad olema hindade stabiilsus ja laitmatu riigirahandus. Siit järeldub, et kõik korrektuurid peavad tulema erasektorist või jooksevkontolt. Viimast varianti praegune globaalne majanduskeskkond just ei soosi ning seega langeb kogu koorem erasektorile.
Kui elu eurotsoonis talumatuks muutub, rakendub vaikimisi väljumismehhanism. Kui väljumine seadusliku variandina kirja pannakse, muutub kogu poliitiline ja majanduslik dünaamika ning väljumisoht kutsub end ise ka esile, kui nii võib öelda. Ja see ei kehti mitte üksnes Kreeka, vaid mitme riigi suhtes, kes Saksamaaga konkureerida ei suuda.
Arvasin varem, at eurotsooni alalhoidmine on Saksamaa rahvuslik huvi. Lõikavad ju Saksa eksportijad sellest stabiilse vahetuskursi tõttu rohkem kasu, kui keegi teine.
Seepärast julgesin ma loota, et retoorikale vaatamata teeb Saksamaa lõpuks ikkagi kõik endast sõltuva, et tsooni koos hoida. Mis oleks ju loogiline. Kuid näib, et eksisin.
Aga see pole veel kõik. Schäuble plaanis pole ühtegi Saksamaa enda jaoks siduvat sätet.
Ühesõnaga, Saksamaa võiks takistamatult oma ühepoolset majandusstrateegiat jätkata ning aastaks 2016. eelarvepuudujäägi kõrvaldada. Isegi kui Lõuna-Euroopa valitsused ärkaksid ja sügavate reformide vajalikkust tunnistaksid, oleks neil üha kaugemale eest ära rebiva Saksamaaga järjest raskem konkureerida. Seepärast ei näe ma varianti, et poliitikud seda plaani iial toetama võiks asuda.
Kui kavandatav EMF oleks vaid lihtne kindlustussüsteem, mida liigsuurte eelarvepuudujääkidega riigid ise endi hüvanguks rahastaksid, siis probleemi poleks. Teatud ELi sisene rühmitus - antud juhul siis eurotsoon - saaks sellise spetsiifilise asutuse asutamisega koostöökorras hakkama.
Schäuble ettepanek eeldab aga praegusel kujul Euroopa lepete täielikku ümbertegemist, milleks keegi hetkel valmis ei ole. Ühtlasi on mõni klausel uskumatult ekstremistlik. Näiteks ettepanek, et limiiti ületava eelarvepuudujäägi korral tuleks riigid demokraatlikest hääleõigustest ilma jätta. Või siis, et tuleks peatada ELi ühtekuuluvusfondi väljamaksed. Selliste ettepanekutega häälteenamust ei püüa, rääkimata üksmeelsest otsusest, mida muudatus eeldaks. Vastupidi - vaevalt nõustuks Saksamaa ametliku abimehhanismiga ilma, et samal ajal stabiilsuspakti tugevdataks.
Nii et tõenäoliselt on tulemuseks pikem patiseis.
Kogu sellest sasipuntrast võib teha kaks järeldust. Esiteks peaks 16 või rohkema liikme puhul rahaliidust rahandusliidu, täpsemalt riigirahandusliidu kujundama. Teoreetiliselt piisaks sellest, kui oleks olemas asutus, kes ütleb Saksamaale ja Hispaaniale, millist poliitikat nood ajama peaksid.
Praktikas pole aga võimalik kahele suurele ja suveräänsele riigile midagi väljastpoolt vägisi peale suruda. Kindlasti mängib Euroopa Ülemkogu tulevikus poliitika koordineerimisel palju suuremat rolli, kuid naiivne oleks eeldada, et Euroopa liidrid majanduste sisetasakaaluga - või õigemini selle puudumisega - rinda hakkavad pistma. Seda enam, et nad probleemi kui sellist siiani tunnistatud pole. Kui juba lepingu muutmine vaevaks võtta, siis parem üritaks luua riigirahandusliitu. Milleks raisata aega mingisuguse valuutaliidu kokkuklopsimisega? Aga jah ... unistada ju võib.
Teine järeldus oleks see, et jätkuvalt on võimalik ka reeglitel põhinev rahaliit. Kuid seda vaid üksteisega sarnaste riikide vahel, majandusarengu ja fundamentaalse lähenemise poolest majanduspoliitikale. Ja riike, kes selliste kriteeriumide järgi Saksamaaga ühte patta panna kõlbaksid - nii poliitiliselt kui majanduslikult - oleks heal juhul vaid käputäis.
Schäuble ettepanekust jääb vägisi mulje, et Saksa konservatiivid rihiksid justkui selle teise variandi suunas. Samas tuleb oma soovidega ettevaatlik olla, need võivad nimelt täide minna.