Mihkel Mutt: Euroopa valdade ühinemisvõimetus

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutile tundub sümboolne, et probleemid on tabanud just Kreekat, Euroopa kultuuri hällimaad, kelle pehmeneva säsi kaudu ilmneb taas vastuolu Euroopa Liidu projektis.

Rahandus- ja majanduspoliitilises mõttes on Euroopa negatiivne fookus libisenud Lätilt Kreekale. Nüüd räägitakse ka laiemalt, et lood läbipaistvuse ja n-ö üldise raamatupidamisega on seal maal isemoodi. Näiteks pole Kreekas meie mõistes riiklikku maaregistrit. Seetõttu tuleb ette, et keegi lihtsalt hõivab mingi vaba maatüki ja hakkab seda kasutama nagu enda oma.

Kreeka on ringkaitsete maa. Välismaistel ettevõtjatel on võimalik seal tegutsema asuda enamasti üksnes kahasse mõne Kreeka firmaga. Maksupettuse komme (mille tõttu riigil jääb saamata ligi veerand tuludest) pärinevat 19. sajandist, mil maksukogujad olid türklased ja maksudest kõrvalehoidmine oli rahvuslik auasi. Mustalt töötama ahvatleb ka tulumaksustamise viis.

Automaatselt võetakse see Kreekas maha peaasjalikult avaliku sektori töötajatelt. Enamik inimesi maksab tulumaksu tagantjärele. Seetõttu on teenuste eest tšekki küsida üldiselt lootusetu. Ja näiteks taksojuhid ongi praegu lubanud mässu tõsta, kui peavad edaspidi kliendi nõudmisel kviitungi andma. Kuidas on see võimalik, küsime meie oma saksa «ordnungist» pärit mõtteviisiga.

Kindlasti on mitmeid põhjusi, millest palju räägitud. Söandaksin amatöörajaloolasena veel üht pakkuda – kuigi see pole vist poliitiliselt korrektne. Nimelt heiastub Kreeka puhul ikkagi bütsantslikku, laiemalt võttes n-ö idamaist suhtumist. Tuhat aastat Ida-Rooma impeeriumi koosseisus, lisaks mitu sajandit Ottomanide võimu all on mõjutanud sealseid eluhoiakuid.

Koloniseeriva rahva meelelaadist ja/või sellega opositsioonis olemisest võib teinekord pikk jälg jääda. Eestlaste «mõisa köis las lohiseb» ja nõukaaja slepp on Kreekaga võrreldes tühi-tähi.

Alati on kasulik teada, kuidas tunnetavad olukorda asjaosalised ise. Teatavasti plaanivad Kreeka ametiühingud valitsuse eelarvekärbete vastu streike. Võiks küsida, milleks? Riigi majapidamine on ometi kiivas, tuleb ju koomale tõmmata või makse tõsta? Streigipooldajad aga väidavad, et rahvas hiilib maksudest kõrvale, kuna ei saa nende eest kvaliteetset avalikku teenust. Hea hariduse ja arstiabi ning paljude muude asjade eest tuleb endal juurde maksta. Suurem osa maksudest kuluvat haldusaparaadi nuumamiseks.

Mis puutub aga eurosse, siis olevat rahvas ühisraha nimel viis aastat kõvasti pingutanud, ent kasu olevat sellest lõiganud ainult ülemkiht. Nemad nüüd ka maksku. Aga ärgu hakatagu nõudma, et tavaline inimene, kes pole juhtunus süüdi, peab oma elu veelgi koomale tõmbama. Umbes niimoodi mõtleb keskmine kreeklane. Ja nii mõtleb inimene tänavalt vist igal pool. On naiivne arvata, et tavakodanik tunneks endal mingit süüd.

Süüdlasti otsitakse ka väljastpoolt, jõudes – nagu ikka – Ameerika ning juudipankurite vandenõudeni. Aga ka ajalukku. Teatavasti peab Kreeka tasuma aprillis laenuintresse. Ainsa kreeditorina nähti vahepeal Saksamaad kui tervikuna jõukaimat ELi maad. Siiani on sakslased olnud nõus peaaegu kõiki välja ostma (põhjuseks süütunne, loomupärane riigitruudus ja pühendumusmeelsus valitsevale «ideele»).

Ent nüüd Saksamaa raha ei lubanud. Ka nemad olevat juba piisavalt Euroopa heaks ohverdanud, loobudes oma tugevast margast, ostes välja SDV jne, liiati saab «sipelgast» sakslane hiljem pensionile kui «rohutirtsust» kreeklane.

Selle peale on mõned Kreeka ametiisikud vastu väitnud, et Saksamaa ei ole Kreekale täiel määral kompenseerinud natside tekitatud sõjakahjusid… (Muide, Teisele maailmasõjale apelleeriti ka äsja Reykjavikis. Ühendkuningriikide kahjunõue seoses Islandi pangakrahhiga olevat «kummaline viis väljendada tänulikkust sõjas surma saanud islandi meremeeste eest».)

Kreeka ei ole muidugi luhtunud riik. Küll aga kangastub seal ohtlik nõiaring. Kõrvalseisjal on raske öelda, kas avalik teenus on halvenenud maksude alalaekumisest või vastupidi, ja kas riigiteenistujad krabavad sellepärast, et pärispalk on nigel, või ümberpöördult. (Kreeka pole muidugi Aafrika, kus üks riigiteenistuja peab oma hüvedest tervet suguvõsa ülal.)

See nõiaring võib hakata halvama riigi ja ühiskonna toimimist. Emotsioonid emotsioonideks, aga õigusriigis ei ole võimalik panna üksnes «rikkaid kui niisuguseid» tagantjärele millegi eest maksma. See tähendaks vist kollektiivset süüd. Ja pole ka kuulda, et Kreeka avalikkuses konkreetselt kellegi pead või verd ihaletaks.

Jääb koguni mulje, et kui saaks, elaks enamik vist vanaviisi edasi – ilma tšekkideta ja puha. Aga ei saa, kollektiivne trauma on õhus, sest raskused seisavad alles ees. Meie, baltlased, oleme karastunud, nemad ei ole. Kogu vana Euroopa pole juba pool sajandit karastunud. Ometi peavad seal kõik hakkama end järk-järgult piirama.

Kreekale oleks lisaks laenugaranteerijatele tarvis kangelaslikke riigimehi, kes suudavad valimiskarussellist kõrvale astuda. Muide, näiteks Ungaris hakkavatki uut kokkuhoiupoliitikat ellu viima poliitikud, kes on tõotanud järgmistel parlamendivalimistel mitte kandideerida.

Tundub sümboolne, et säärane saatus on tabanud Euroopa kultuuri hällimaad, kelle pehmeneva säsi kaudu ilmneb taas vastuolu Euroopa Liidu projektis. Riikide suveräänsus ja ühishuvid sobituvad hästi paberil ja kuidagiviisi ka stabiilse aja praktikas. Ent nii nagu suurriigid ei kavatse loobuda iseseisvast välispoliitikast, nii asetavad nad kriisiolukorras ikka esiplaanile omaenda majandushuvid.

ELi liikmeid ei kohusta miski peale deklaratsioonide ja lepete, demokraatia kantsis napib seesmisi sunnivahendeid. Midagi pole võimalik ette võtta suurriikidega, kes endi kehtestatud reegleid eiravad, andes vaikimisi mõista, et «Euroopa Liit, see olemegi meie». Samuti ei saa näppude pihta «vana» riik, kes teisi mitu korda andmete esitamisel tüssanud. Sanktsioonide tipptasemeks jääbki Eesti-sugusele suhkrutrahve teha.

Euroopas tervikuna tundub olevat põhimõtteliselt nagu Eestis valdade ühendamisega. Karme meetmeid ei taheta rakendada, aga vabatahtlikult ei nihku asi paigast.